Traktaat igatsusest
TRAKTAAT IGATSUSEST ehk minu tänaõhtune rännak koju. Ma tajusin, et kedagi see hetkel kõnetab. Ilmselt mitte väga paljusid. Aga võibolla siiski kõiki.
Oh, tere igatsus.
Sinuga ei ole küll ammu kohtunud.
Aga kuidagi läks nii, et
pärast seda kui ma täna 40 minutit ja siis jälle 30 minutit koos karjuva lapsega Tallinna liikluse ummikutes istusin…
…tulid sa mulle õhtul külla.
Hoopis hiljem.
Vaikuses. Kui lapsed juba jupp aega magasid.
Kõigepealt hakkasin igatsema hobuseid.
Ja siis Võrumaa vaikust.
Ja siis oma loomise ja iseolemise ruumi saunas.
Koduigatsus…vau! Ma ei ole sinuga kohtunud juba…aastaid!
Ja siis vaatasin veidi sügavamale…ja avastasin, et ma igatsen ka oma esimest ja kõige kallimat vaimset õpetajat. Aga mis mul siis tegelikult vajaka on? Turvatunne.
Jah. Olles veetnud viimased kolm päeva täiesti uues olukorras, asupaigas ja täiesti uute inimeste keskel, tehes midagi, mida ma pole kunagi varem teinud…(ja samas ei ole selles midagi täiesti uut, natuke tundub see kõik isegi…vana)…aga astudes siiski täiesti uuel viisil välja oma mugavusstoonist, küsib mu keha millegi tuttava järele. Millegi oma järele. Millegi üdini minuliku järele. Ma otsin ankrut siin võõrastes vetes.
Minu süsteem on justkui natuke algosadeks ja ma olen sellel uuel teel alles nii alguses, et ma ei oska seda veel iseendale sobituvalt kokku panna…ma tean, et midagi siin on..aga mis täpselt ja mis mahus…seda ma veel ei adu.
Siia mind juhatati. Siin ma nüüd olen.
Silmitsi teadmatusega. Kõige algsemas ja ürgsemas võtmes.
Mida rohkem ma proovin leida kallast või võidelda lainetega, seda rohkem ma loksun.
Parem siis….parem siis leian oma ankru sealt, kus ma ta alati leian kui ta täiesti kadunud on…
…küsimusest: “Kes ma olen?”
Midagi turvalisemat kui see..ma enam ei tea. Ja nii hakkab see küsimus tööle minu süsteemi kõikides rakkudes ja kõikidel tasanditel…ja tasapisi saan ma jälle endaks. Liigitamatuks, piirituks, ootamatuks. Lastes lahti igasugusest püüdest “keegi olla”.
Selles ju oligi kogu see asi...ma pole väga ammu püüdnud nii pingsalt ja samas nii pinna-all ja salamahti ja nii kaua aega järjest "keegi olla". Oh kui kaugele selline naljakas venitus võib küll kodust viia...
Ja ühtäkki olen ma igal pool. Ma olen ka kodus. Olen hobuste keskel ja soojuses. Ja endiselt siin, Tallinnas. Ja kõikide galaktikate kõikides tähtedes. Ühtäkki olen ma jälle olemas.
Aga nimeta mind…ja sa kaotad mu. Püüad kinni vaid pildi, sisutu.
Saingi kokku. On turvaline olla mitte keegi korraga igal pool.
Jõudsingi koju, liikumata paigalt, läbides mikrosekundiga valgusaastaid.
Huh.
-iida, dets 2019
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!
