Kuidas efektiivselt muutuseid luua?
Kuskil minu sees on peidus suur maailmaparandaja ja seega on mind vahel väga kerge erinevate teemadega kaasa kiskuda, kus minu “tark maailmaparandaja” näeb, et oleks parandamist vaja.
Sellele maailmaparajandajale on vahel üsna keeruline selgeks teha, et “seda maailma, mida sa parandada proovid, ei ole sinust väljaspool olemas.” Ja on keeruline selgeks teha, et ei saa parandada läbi ühte pidi pinges kummile teistpidi pinget peale lisades. Nii käib lihtsalt ühel hetkel laksakas ja kõik saavad vastu näppe. Maailmaparandaja minus soovib seda sama efekti proovida ikka uuesti ja uuesti ja uuesti. Ta proovib mulle selgeks teha, et siin on mingi lahing ja seda lahingut on võimalik võita. Ja kui mitte seda, siis järgmist kohe kindlasti… Ja sellega hajutab ta minu tähelepanu täielikult sellest, mis on päriselt oluline ja sellest, kuidas muutused tegelikult aset leiavad….
Kuskil minu sees on ka see Mina, kes teab, et kogu “maailm”, mida mul on vaja kuulata, aktsepteerida, toetada, armastada ja muuta asub minu sees. Et mina olengi see maailm. Ja kogu väline maailm on lihtsalt minu tagasiside leht. Ja see Mina teab, et kui ma loon muutuse läbi iseenda (ja ma ei pea siinkohal silmas seda, et Sa paned oma apelsinid riidest kotti või pesed juukseid leiva ja munaga), siis sellel on välisele ka reaalne mõju.
Mida siis teha, kui vahete vahel tuleb ikka ja jälle peale see kihelus, et “ma pean seda asja muutma, sellega ei ole kõik hästi”. Igaühel on see kihelus erinevas kohas. Mõnd ajavad eriti kihelema Eestimaa metsad, teist ajab kihelema haridussüsteem, kolmandat hoopis kõik see, mis seotud kaassõltuvusega või koduvägivallaga…kuskilt torgib, noh. Mida ma siis teen sellega?
Kujuta korraks ette autot, mis sõidab sulle ebasobivas suunas. Auto, kus sa viibid, sõidab kuristikku, aga sina soovid minna ülesmäge. Autos on kogu liikumiseks vajalik energia, kogu bensiin. Kui me ütleme, et “see kõik on kohutav, me peame liikuma hoopis teises suunas, see, mis toimub, on lihtsalt hirmus!”, siis see energeetiline efekt, mis toimub, võrdub sellega, et sa hüppad sellest autost välja ja hakkad jala ülesmäge rühkima. Tulemus: auto, koos kogu energiaga, liigub ikka kuristikku, sina istud kuskil mäejalamil ja pahandad ja süüdistad ehk näiliselt oled kuristikust väljas, kuid sisemine olukord on autoga koos seal kuskil põhjas. Energiast tühi ja õnnetu.
Wait..what? Mida sa tahad öelda? Miks ma seda autot siis lihtsalt ümber ei pööranud? Vaata….auto=energia. Kui me anname energiale või tema liikumissuunale hinnangu (kohutav), siis me teeme kaht asja: me eskaleerime energia liikumist meile ebasobivas suunas ja paneme selle energia iseenda jaoks LUKKU, me ei saa seda kasutada. Kui me anname hinnangu, siis me jääme autost/energiast ilma ja oleme jalamehed. Ees ootab räme rühkimine hoopis vähema energiaga ja väga väikese, kui mitte olematu, efektiga.
Sa võid seda ise proovida. Järgmine kord, kui miski/keegi sind justkui torgib ja koged kehas intensiivset tunnet, võid proovida vaadelda, mis sinu kehas juhtub
a) juhul kui annad sellele hinnangu
b) juhul kui vaatled oma kehas aset leidvat tunnet kui lihtsalt energiat
Ühel juhul läheb kogu energia lukku ja ebamugavustunne suureneb, teisel juhul jääb energia kasutatavaks ja ümbersuunatavaks.
Mida siis teha? Leida enda sees neutraalne positisioon, kus me ei süüdista ennast ja ei süüdista teisi. Kus me vaatleme ja kogeme kõike toimuvat energia positisioonilt. Siin on sellline hulk energiat. Ja kogen…lihtsalt kogen seda oma kehas. Ja selles valikus mitte anda hinnangut…tekib äkitselt mingi…RÕÕM! Ja selles toimub mingi rahu. Selles toimub mingi sügavam mõistmine ja aktsepteerimine. Selles toimub alistumine ja kindlustunne. Ja selles protsessis ärkab tohutu empaatia. Me ei jookse enam karjudes autost minema…me naeratame, vajutame rahulikult pidurit, leiame koha, kus ümberpöörata, vestleme kaasreisijatega tühjast-tähjast nagu muuseas ja kinnitame, et kõik on turvaline, läks lihtsalt veidi sassi…… ja nii, et keegi isegi väga ei märka, et midagi suurt oleks juhtunud…pööramegi auto ringi. Aaaah…et voila…milline kergendus. Keegi ei tunne ennast vähemana, kedagi ei jäeta maha, keegi ei karda.
Alles siis, kui ma olen seda teinud enda sees… korduvalt ja korduvalt ja korduvalt….hakkab see kergelt ja justkui ise-enesest toimuma ka suuremal skaalal, mida ma puudutan.
Sest aktsepteerimisel ja rõõmul on tohutu vägi!
Ma teen nüüd täpselt nädala ajase intensiivse maailmaparandamise ja sisemiste hinnangute andmise paastu ja iga kord, kui kohtun endas ebamugavustundega, kavatsen vaadelda ja kogeda seda energiat ja pääseda ligi kogu oma väele ja täielikulte potentsiaalile igas “hüppelaua” hetkes. Teed kaasa? :)
Armastusega,
iidala
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!
