TEHNIKA: Kuidas kaotada suhetes punased (ja sinised) nupud?
Punane nupp = see, mille peale kergesti ärritume. (Reageerin alateadlikule ohule võitlusega.)
Sinine nupp = see, mille peale kergesti endasse tõmbume/äraolevaks muutume/välja lülitume. (Reageerin alateadlikule ohule põgenemisega.)
Kummalgi juhul ei ole võimalikud proaktiivsed ja efektiivsed lahendused, sest kaitsev ego on tööle läinud.
Mida vähem on inimese sees punaseid/siniseid nuppe, seda rahulikum ta on ja seda kergemini voolavad tema suhted. Kui meil on palju nuppe, on peaaegu võimatu olla oma lapsele austav ja armastav vanem ning tunda end koos lapsega hästi või hoida ükskõik millist teist suhet meie elus.
Mõni inimene võib arvata, et tal ei olegi näiteks punaseid nuppe…kuni ta saab lapse. PÕMM! Kuigi põgene/võitle tasandit käivitavad nupud eksisteerivad igasuguses suhtes, toovad just lapsed meie punased nupud kõige ehedamalt esile, sest meie punased/sinised nupud pärinevadki ju meie enda lapsepõlvest ja ise last saades hakkavad minevikus omandatud vanem-laps suhtemustrid hoogsalt pinnale ujuma.
Enamik meist tuleb vähem või rohkem autoritaarsest perekonnast. Sisuliselt tähendab see seda, et meil oli vähe otsustusõigust oma eluliste valikute üle (mida, kui palju ja millal süüa, millal ja kui palju magada, kas minna lasteaeda või mitte, millisesse kooli minna, mida selga panna, mida oma rahaga teha jne, iga väikese igapäevase otsuseni välja) ja teisalt ka meie tundeid ei kuulatud, peegeldatud, ei oldud empaatiliselt kohal (“ah, see on lihtsalt jonn” või “mine oma tuppa kuni sa maha rahuned” jne). Viise, kuidas inimesed püüavad oma lapsi kontrollida või neid lihtsalt teadmatult ja automaatselt vähendavad või nende arvamusega/vajadustega ei arvesta on… tuhandeid. Ühest küljest oleme me kõik inimesed..teisest küljest on paljud autoritaarsed kasvatusmeetodid ühiskonnas soovitud ja õigustatud, ettenäidatud ja toetatud.
Aga kuidas neid minevikust kogunenud nuppe siis kaotada?
Et ajalugu ei korduks ning vaba, austav ja lapsega ühendatud vanemlus oleks mulle lihtsam ja kättesaadavam igapäevastes olukordades, võtsin ette KÕIK olukorrad (esiotsa tuli neid 13), mis mind ärritavad ning tegin neist nimekirja. Olen seda protsessi teinud korduvalt ka hiljem, kui mõni nupp mulle silma jääb. Seejärel võtsin need olukorrad ükshaaval ette ja küsisin endalt neli küsimust:
1. Mida ma oma füüsilises kehas tunnen selles olukorras? (aistingud)
2. Mida ma tahan väljendada? (emotsioonid, hirmud…stiilis “abitus/ebapiisavus” jne, kõik, mida see olukord minus üles toob)
3.Mida see mulle meenutab (minu enda lapsepõlvest)?
4. Mis on selles olukorras tervendav?
OH! Kui palju targemaks ma sain! Ja kui palju paremini oskan ma pärast seda suhelda ja valikuid teha! Vau-vau-vau.
Kolm esimest küsimust aitavad meil näha, kuidas käesolev olukord pole üldse seotud meie Päris Lapsega ja see on lihtsalt reproduktsioon meie enda lapsepõlvest, isegi kui läbi kõverpeegli.
Viimane küsimus võimaldab aga panna paika tervendavad mõtted ja toetuse, mida endale ja oma sisemisele lapsele saan selles olukorras pakkuda; küsimused, mida oma Päris Lapselt saan küsida, kuidas teda toetada ja viimaks ka tegevused, mida saan teha, et olukorda tervendada. Vahel piisab minu jaoks sellest, kui sätin ümber oma fookuse, valin kehas resoneeruva toetava mõtte…mõnikord panen aga täpselt kirja, mida praktiliselt saan teisiti teha.
Selles protsessis tasub olla väga tähelepanelik. Kui tervendamata nupp võib tekitada meis automaatseid reaktsioone, karjumist, viha, lapse süüdistamist, tänitamist, autoritaarseid käske-keelde-ultimaatumeid, siis hiljem rahunenuna seda läbimõeldes ja uuesti-uuesti küsimuste vastuseid ülelugedes hakkab nupp tervenema ehk meie ajju tekib uus närvirada. Kui nupp on tervenemas, siis me kogeme endiselt ebamugavust, tunne kerkib endiselt pinnale, kuid me jääme rahulikuks, võtame endale aega ja ruumi ja suudame teha paremad käitumuslikud valikud. Pärast esimest korda läheb üha kergemaks ja kergemaks, sest uued rajad hakkavad ilmet võtma, me ei eksle enam automaatsete reaktsioonide ja pahameele padrikus. Juba tervenenud nuppu me enam ei märkagi, see ei saa puudutatud.
Niisiis, mis aktiveerib sinu viha? Sinu puudusteadvuse? Sinu solvumise? Sinu ebamugavustunde? Sinu kurbuse? Kui sinu keha otsas turnitakse ilma küsimata? Või hoopis see, kui laps karjub? Või see kui laps hakkab midagi nuruma? Või see, kuidas laps teeb oma rahaga valikuid, mida sina ei teeks? Või see, kui laps jätab toidu järele või puutugi sinu valmistatud rooga? Või äkki sul ei ole lapsi, aga punased nupud tulevad välja hoopis suhetes vanematega või kaaslasega, töökaaslasega, ametnikega, vaadates oma pangakontot? Protsess jääb samaks.
Mis oleks kui…võtaksin nädala, selgitaksin välja kõik oma punased nupud ühes kindlas suhtes (mina ja laps; mina ja mees; mina ja keha; mina ja raha vms), läbiksin iga nupuga kõik kolm küsimust ja lubaksin neil nuppudel riburadapidi rohtu kasvada ning mullaks muutuda…Või siis teen seda rahulikumas tempos ja järgemööda…igatahes päris kevadine mõte! Ja üks minu kõige tähtsamaid tööriistu.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!