Miks usuvad inimesed vandenõuteooriatesse?
Vandenõuteooriatesse uskumist soodustab nii nende levitamine kui nende naeruvääristamine, kuni ühel hetkel on teri ja sõklaid pea võimatu eristada, nii et võiks öelda, et nii telegram kui ka peavoolumeedia panevad mõlemad korralikult hagu alla…aga mina ei ole meediaekspert, vaid terapeut ja vaimse mitte-duaalse printsiibi praktik, seega vaatleme seda fenomeni peamiselt hoopis isikutasandil.
Vandenõudteooriatesse uskumise aluse laovad 4 erinevat lapsepõlve baashaava:
“Nemad”(suured ja võimsad) võivad igakell tulla ja mulle teha mida iganes.
Mulle valetatakse.
Ma ei ole kuuldud.
Maailm on ohtlik; minu keha on ohtlik.
Olgu öeldud, et neid haavu ei kanna endas mitte ainult vandenõuteoreetikud, vaid peaaegu kõik inimesed, lihtsalt erineva intensiivsusega ja erineva avaldumis-vormiga. Mis on meis, see meie elu ja kogemust ühel või teisel viisil loob. Et seda paremini mõista, vaatleme neid alateadlikke uskumusi lähemalt.
“Nemad”(suured ja võimsad) võivad igakell tulla ja mulle teha mida iganes. See uskumus/hirm/trauma saab alguse sünnitusmajas, kus väike vastsündinu soovib jääda kokku oma emaga, ainsa inimesega, keda ta tunneb ja kes on tema jaoks turvaline, aga tuleb nõukogude-arst ja eraldab lapse emast, teeb temaga erinevaid protseduure ja muud sellist, mille jaoks väike vastsündinu tegelikult luba ei ole andnud. Keegi ju ei küsigi. Aga tegu on juba sel hetkel täisväärtusliku inimesega, kes on ainu-autoriteet selles osas mis on ja mis ei ole okei tema keha osas, isegi kui see keha ja maailm on tema jaoks veel väga uus. Isegi kui nõukogude-aja eraldamispraktika on muutunud, siis tõsiasi, et last ei vaadata autoriteedina oma keha osas ja protseduure tehakse lapsega kooskõlastamata (suuresti puudub ka oskus kooskõlastada kellegagi, kes veel rääkida ei oska, sest teise inimesega sõnadeta otse-ühendumine on vähe-teadvustatud oskus), annab endiselt sellele baas-uskumusele tooni. Edasi saab see kinnistatud läbi lapsepõlve autoritaarse või muutliku/ebastabiilse kasvukeskkonna nii kodus kui koolis. Ja nii kinnistubki inimeses sügavale-sügavale: siin on keegi suur ja võimas, kes tahab mulle halba ja ei arvesta minuga. See on see filter, läbi mille inimene maailma tõlgendama ja ka praktiliselt kogema hakkab. Kuid isegi kui see kõnetab paljusid, on see endiselt subjektiivne ja mitte objektiivne reaalsus.
Mulle valetatakse. Järjekordne võimalus pöörata pilk lapsepõlve. Inimene on tundlik ja sensoorne olend. Meie “kuues meel” teab TÄPSELT kui miski on “mööda”, isegi kui me kuuendat meelt ei usu. Me loeme alateadlikult mikrokehakeelt, südamerütmi, hingamiserütmi, pingeid-blokke ja paljut muud, mida täiskasvanud varjata ei oska. Seepärast rõhutan ma ka lapsevanemlus-kursustel kui oluline on olla oma lastega AUS. Sest kui laps teab, et “something is fishy” ja te kinnitate talle vastupidist, siis juhtub üks kahest asjast: a) laps õpib ajapikku oma tundeid mitte usaldama ja distantseerub oma intuitsioonist ja selgest teadmisest ja hakkab ka ise (iseendale ja teistele) oma tunnete ja toimuva kohta valetama (enamik ühiskonda ja inimesi hüppab sellesse paati) või b) lapses tekib trots ning pisikesed peitmised pöörab tema trotsist kasvav fantaasia tohututeks draamadeks/fantaasiamängudeks. Kui inimene näeb sipelgat ja sa ütled talle et “ei, siin ei ole sipelgat”, siis ta teeb sellest sipelgast elevandi. Vandenõuteoreetikud kuuluvad üldiselt gruppi “b”. Kuigi väga paljud teevad kord üht ja kord teist. Kui ühiskond, meedikud, teadlased, ravimifirmad ja peavoolumeeida ei ole valmis avatud kaartidega vestlema vaktsiinide puudustest ja kõrvalnähtudest, vaid eitavad probleemi täielikult, siis “something’s fishy” ütleb tundlik ja trotslik vandenõuteoreetik ning hakkab kahtlustama, et äkki tahab keegi teda kontrollida ja kiibistada. And you can’t blame him. Aga sellest “koroona on väljamõeldud ja new world order ja sisalikud” kohast on jube keeruline inimest “tagasi” tuua, kui “mulle valetatakse” baas on juba lapsepõlves alla laotud ja ka paljud päriselt olemas olevad asjad ja päriselt toimivad asjad on ühiskonnas põlu all ja kui üldvool ei arvesta, et meie hulgas on tohutu variatiivsus erineva tundlikus-tasemega ja võimetega inimesi. Tooksin tähelepanu ka sellele, et kohe on algamas täiskasvanute suurim vandenõumäng lastega nimega “päkapikud ja jõuluvana”, kus väikese lapse sees räägib kogu aeg väikene hääl, et “something’s fishy”, vähemalt siis kui ta juba 5-7 aastane on, aga täiskasvanud teevad toredat “muinasjutu nägu”. Palun, ära valeta oma lapsele. Kui raamatus räägitakse voodialustest kollidest, siis sa ju ei ütle, et “oi kui tore muinasjutt, las ta usub”. Las laps ise valib, milliseid näitemänge ta kaasa tahab mängida ja milliseid mitte, aga olgu tal tugev aususe baas oma vanematega. See, et laps suudab tulevikus oma sisetunnet täielikult usadlada on rohkem väärt, kui punaste mütsidega mehikesed.
Ma ei ole kuuldud. Jah. Algab lapsepõlvest, kus lapse soovide, tunnete, hirmude ja arvamustega ei arvestata või neid pisendadatakse. Kus lapsel ei ole autoriteeti tema enda keha ja elu puudutavas. Nii koolis kui kodus. Siin tekib samuti trots. Muster jätkub ka ühiskonnas nii mikro- kui makrotasandil. Võimul olevad parteid (ükskõik millised parasjagu) ei ole valmis kuulama oma enda inimeste siiraid muresid, hirme ja seda, milleks ollakse ja milleks ei olda ühiskonnas valmis. Oluline pole mitte “kõik inimesed”, vaid oluline on “minu valijad” ja nii sõidetakse konstantselt ühest osast inimestest teerulliga üle, selle asemel, et inimestega sisuliselt suhelda, neid tõsiselt võtta ja leida lahendusi, mis sobivad kõigile. (Miks? Sest parteid koosnevad inimestest, keda pole lapsepõlves tegelikult ja sisuliselt kuulatud.) Kui teatud valdkondades võib seda veel põhjendada, siis kõik, mis on otseselt seotud inimese kehaga ja tähtsamate eluvalikute piiramisega või esmase elukeskkonnaga, läheb väga tuliseks. Seda “minu mitte kuulamist” ei suuda inimene sisemiselt tegelikult välja kannatada ja see on ideaalne väetis vandenõuteooriate loomisele ja vandenõuterooriatesse uskumisele. Sest siin on keegi, kes kuulab mind… selles maailmas olen ma kuuldud, mis siis, et väikese “lisandiga”, mis toidab mu teisi alateadlikke hirme ja kogemusi. Kui valitsus ei võta tõsiselt inimesi, kelle tundlikus-tase on keskmisest kõrgem ja ei suhtle otse inimestega, kes 5G’d pelgavad ja sooviksid hoopis teistsugust elukeskkonda, siis hüppab ühel hetkel välja keegi “hullumeelne”, kes hakkab mobiilimaste kurikaga pilbasteks peksma ja oi kui tore on siis peavoolul parastada ja naeruvääristada. Analoogne olukord on pea igas kodus, kus kasvavad terve lapsepõlve mitte-tõsiselt-võetud ja mitte-kuuldud lapsed, kes ühtäkki on teismelised ja kui ta siis su rahakoti tühjaks teeb või diivani täis oksendab või karjub ja uksi paugutab, siis “oi kui tore” on istuda seal köögis sündsalt oma teetassi taga ja tõdeda et “issand, mis teismeiga ja hormoonid”, hinges tuksumas põletav “süütunne”, mida sa iga hinna eest proovid maha suruda…ja haavunud väike inimene sinu sees räägib “mind ju ei ole keegi kunagi tegelikult kuulanud, miks peaksin mina siis teda kuulama? Äkki on teise inimese kuulamine ja temaga arvestamine üldse kuidagi kahjulik ja ohtlik? Ma parem ei proovigi.”
Maailm on ohtlik; minu keha on ohtlik. See on samuti üks sünniga kaasnevaid baas-uskumusi. Vandenõuteoreetik näeb maailma pahatahtliku ja ohtlikuna, või vähemalt osa maailmast, aga sellel ei ole vahet. Maailma ei saa tegelikult osadeks eraldada. Seega “siin on keegi, kes tahab mulle halba”. Aga kõik, mida me väljaspool näeme, on miski, mida me usume enda sees iseenda kohta. Meie esmane “maailm” on meie keha. Ja tegelikult on see üks väga isiklik kehapuudutav uskumus. “Minu keha võib mind iga kell mingi valu või haigusega rünnata”. Seda hirmu peidetakse vahel väga järjekindlalt “liigse enesekindlusega” nagu “minu keha on kuulikindel”, söön vitamiiniderikast toitu ja minuga ei juhtu midagi! Hingan, ujun külmas vees ja vot kus alles ütlen, et koroonat ei ole olemas ja…ee..siin on keegi…ee..kes tahab mind hirmutada ja panna uskuma et on…mina ei usu hirmu! Nagu füüsilise maailma/keha manipuleerimine ja kontrollimine suudaks sinus lahustada alateadlikke uskumusi ja hirme või ravida sinu haavu. Nagu sinu vägi tuleneks vitamiinidest mitte sellest “kes sa oled”. Ja vahel on selleks, et teada veelgi täpsemalt “kes sa oled ja milleks sa võimeline oled” vaja haigeks jääda. Ja vahel on selleks vaja lausa ära surra. (Don’t get me wrong, vitamiinid on toredad (ma ise ka toidan oma keha sellega, mida keha küsib), aga välistele faktoritele liiga suure väe andmine kuulub enesepettuse valdkonda) Siin tuleb sisse ka tugev duaalsus, kus haigust nähakse halvana ja haige olemist nõrkusena. Kuigi teinekord on see parim asi, mis sinu/minu või kellegi kolmandaga saab juhtuda. Selle taga, miks keegi haigeks jääb, ei ole midagi must-valget. Alles hiljuti jagas sõber mulle kuidas 3-nädalat pikali voodis viis ta täieliku mõtteselguse ja valgustus-kogemuseni. Ehk see sama… haigus=minu keha ründab mind=minu suurem keha ehk välismaailm (või selle “osa”, keegi “pahatahtlik” soros”)ründab mind, on otseselt seotud fenomenid. Ja siit kasvab välja soovimatus vaadata reaalsusele otsa ja võtta elu nii nagu ta on ja lihtsalt spontaanselt igas hetkes avastada, mida see hetk sulle kinkimas on ja mis on selle hetke vajadus.
Mul oli eile oma 5a lapsega temaatiline vestlus. Laps:”Mitte miski ei saa mulle haiget teha!” Mina: “Haiget saab teha küll. Ikka võib juhtuda, et kukud või jääd haigeks või keegi lööb puutoikaga pähe, aga see, kas sa kannatad, on juba sinu valik.” Sel hetkel, kui me valime enam mitte kannatada, kaob vajadus ka meile puutoikaga pähe lüüa, kuigi vahel ikka juhtub. Elu maal on imetabaselt üllatusterohke ja mitmekesine ja ei jäta meid iial loorberitele puhkama. Valik mitte kannatada ei tähenda aga rusikas püsti barrikaadidele jooksmist, vaid sisemist lõdvestumist just siin ja just praegu. See on tõe juurde tulemine…et kõik selles füüsilises maailmas eksisteerib ainult ühel põhjusel: et mind toetada.
Mitte ükski reaalsusega kontaktis olev ja praktiliselt vaba vaimne õpetaja ei usu ega kuuluta vandenõuteooriaid. Samuti ei suhtu nad haigustesse üleolevalt või inimeste tundlikkusse ja soovidesse ükskõikselt. Kõik, mida nad edasi annavad on empaatia ja mitte-duaalne otsene, siltide ja hinnangutevaba ühendumine reaalsusega. Mindfulness and a bit more, if you will. Nende sisemine vabadus ei ole iialgi seotud kehaga, kultuuriga, maskide, mobiilimastide või valitsustega, kuid neil on oma kehaga ja eluga austav suhe.
Vali, mida sa usud, sest see, mida sa usud, loob sinu subjektiivselt kogetava maailma. Ja märka oma valikute ausamast ausamaid tagamaid.
Lõpetan selle postituse Ciorani tsitaadiga, mis mind Daniel Odieri raamatut “The Doors of Joy” lugedes täna kõnetas:
“Men believe in something to forget who they are.
They bury themselves in ideals, get nested in idols
and kill time through the reinforcement of beliefs.
Nothing would threaten them more than to be confronted by a pure existence
that would annihilate their pleasant self-deception.”
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!