Tubli? Ma ei toimi selles paradigmas.
Eelmise postituse tagasisidena sain mõned olulised küsimused, millele selles postituses püüan vastata. Ja see sai nüüd üks väga pikk heietus, mis läheb kohati täiesti teemast kõrvale ja justkui ei lähe ka…
Mulle kirjutas üks imearmaas inimene just nii:
“Tere, Iida! Tänan Sind väga silmi ja südant avavate kirjutiste eest! Nii mõneski kohas tekkis mõnus äratundmine, et Sinu sõnad on nii õiged. Oleks vaid rohkem kuul(a)jaid!
Minu küsimus tekkis Sinu lausest - "Ma tean, milline on kiituse hävitav mõju" Sellest soovin küll rohkem teada saada, et mõista end veel paremini oma emaksolemise teekonnal. Tänulikkus tehtu eest on see, mis tuleb iseenesest ja avaldan seda südamest. Samuti tunnustan lapsi tehtu eest. Nüüd tahangi teada, miks ja millal seda teha ja millal mitte? Tänan, kui leiad aega vastata!”
Ohh, kuidas mulle meeldivad küsimused! Ilma küsimusteta ei arene mitte keegi, ei mina, ei sina, ei lapsed. Küsimused on vastuste eelduseks ja vastused viivad meid edasi. Kahjuks on paljude inimeste küsimise julgus kooli ja kodu koostöös kunagi minevikus summutatud. “Laps räägib siis kui kana pissib.” “Üks loll jõuab rohkem küsida kui kümme tarka vastata.” “Praegu ei seleta, tee oma tööd.” “Jää magama, homme küsid oma küsimusi…” “See on ju siililegi selge!” “Miks sa küsid? Kas sa üldse ei kuulanud, mida ma rääkisin?” Või nagu ühel vaimsel üritusel üks kõrgelt austatud vaimne õpetaja mulle ühe küsimuse peale täiesti tõsiselt vastas: “Just selliseid küsimusi ma kuulda ei tahtnudki.” Õnneks ei jätnud ma küsimist, vaid jätsin hoopis selle õpetaja, kes küsimusi väärtustada ei osanud.
Raputage endalt natuke maha kogu seda kooliaja ja lapsepõlve taaka, kus küsimine oli piinlik, näitas loll olemist või oli muidu kohatu. Seda hirmu, et kui ma küsin, siis teised naeravad, mõtlevad, et ma olen rumal või saavad minu kohta muidu liiga palju teada. Ja leidke enda sees see uudishimulik ning arenemisele ja õppimisele orienteeritud laps taas üles! Sest tõde on selles, et mitte keegi meist ei ole valmis.
Aga vastates nüüd küsimusele ka… HA! Siis on üks teine ütlemine veel, mis on tänaste täiskasvanute ja jätkuvalt tänaste laste sees tegemas väikesviisi eneseväärtustunde niidukitööd ja selleks ütlemiseks on “TUBLI!”. Sünnituse kohta räägitasse, et seal tulõvat naise seest välja kõik tema kõige ürgsemad hirmud, pinged, vana mustrid…kõik karsummmmmdi pinnale. Minu viimase sünnituse ajal tuli see “vajadus olla kellegi teise jaoks tubli” ikka täiega pinnale. Tubli, nimelt, on hinnang. Selle vastand on “ei ole tubli, ei ole piisav, paha”. Isegi kui te seda välja ei ütle või kunagi nii ei mõtle. See on sinna sisse kirjutatud. Lisaks sellele, et see on hinnang, on see ka väline. See tuleb kõrvalt ja kõrgemalt ja see on autoritaarne. Ja tilk tilga haaval kustutab see lapse seest selle väikese sädeme, mis võiks hoopis kasvada ja leegina lõõmama minna. Selle “Mina olen see, kes otsustab, kas miski on minu jaoks piisav või kuidas mul miski välja tuli.” Ja koos sellega kustutab see ka võime avatult ja neutraalselt võtta vastu konstruktiivset välist tagasisidet ja rahulikult otsustada, kas see kõnetab või mitte. See hägustab kõige tähtsamat küsimust meie elus ehk.. “Mida mina ise sellest arvan?”
Kui te soovite tõeliselt autentseid ja sisemiselt inspireeritud, mitte väliselt motiveeritud lapsi, siis ma soovitan nendega suhelda väga sisuliselt ja võimalikult neutraalselt. Enda arvamust jagades olla veendunud, et teie arvamus on oodatud ning samas andes märku, et see on lihtsalt teie arvamus, mitte universaalne tõde.
Mida siis teha “kiitmise” asemel? Küsija küsib “milllal tunnustada?”..mina aga küsin hoopis..KUIDAS tunnustada? Lähme heietusega edaasi…
Tänu, kui see tuleb südame põhjast ja on öeldud kohalolust ja võimalusel ka silma vaadates, on alati asjakohane. Aitäh. Ja luban südamesse. AITÄH on väga paljudel juhtudel “tubli” heaks asendajaks. “Aitäh, et sa aitad mul koristada, see teeb minu elu nii palju lihtsamaks.” “Aitäh, et sa oled siin koos minuga.” “Aitäh, et sa oled minu laps.” “Aitäh, et sa mind nii palju armastad.” “Aitäh, et sa tegid mulle selle imeilusa pildi, ma kohe tunnen, kuidas minu eest on hoolt kantud ja minu peale mõeldud ja südames läheb soojaks”. AITÄH öeldes on tõesti vahel hea lisada ka kingituse, õnnistuse, olemise MÕJU meile. Mida see meile annab, mis tunde see meis tekitab? Nii on tänul veelgi suurem ja kiirgavam mõju. Tõstvam jõud.
Mida veel “tubli” asemel öelda või teha? Mulle meeldib lapselt küsida “Kuidas sa ise tunned, et sul see välja tuli?” Ja siis ma vastavalt kas nõustun või avaldan oma arvamust ka kui tundub vajalik või kohane. Tavaliselt ei ole vajalik. Vahel ma lisan.. “Kui sinu arust on hästi, siis ongi hästi.” Aga võib ka lisaks küsida: “Mida sa teinekord tahaksid teisiti teha?”
Kõik saab tegelikult selgeks kui mõtleme korraks täiskasvanute peale. Kui härrasmees tänavalt aitab teil poekoti tuppa tassida, siis kas ütlete talle “Oiii kui tubli sa oled!” või hoopis “Oo, aitäh Sulle!” On asju, mis on meie igapäeva osad, võiks öelda iseenesest mõistetavad. Koristamine, asjade ära panemine, söögi valmistamine, pesemine, potil käimine, teiste aitamine jne jne. Kui me nende eest täname, siis tunneb teine inimene end lihtsalt väärtustatuna ja märgatuna, mis on igati positiivne. Kui me aga ütleme “tubli”, siis toome automaatselt sisse sooritustasandi, pinge ning alaateadliku lähtekoha, et “see, et sa kaasa lööd, on midagi natuke ebaharilikku”. Täiskasvanueas kuuleme naisi FB gruppides rääkimas oma meestest “Küll mul/sul on TUBLI mees, aitab lapsel mähkmeid vahetada/kodu koristada”. Maine mina haarab peast kinni ja jookseb mitu tiiru ümber maja hääletult karjudes. Tubli on eraldav. Tubli on kaasamise vastand. Tubli on normaalsuse vastand. Mitte keegi meist ei ole tubli või mitte tubli…me oleme lihtsalt inimesed. Ja inimeseks olemine ei ole soorituslik ülesanne.
Suhtlusdünaamikatest veel… nimelt teine väljendusviis samas vibratsioonitasandis ja mõttemallis on “küll sul on ikka vedanud…et sul on sellised lapse/selline mees” jne. Ma ei suuda otsustada, kas see mõttekäik vähendab rohkem mind ennast, minu lapsi või minu meest. Vedanud? Mis mõttes vedanud? Kas mehi ja lapsi tõmmatakse kuidagi loterii korras oma ellu ja kas üks inimene on vähem väärt või vähem potentsiaalikas kui teine? Iga inimene on terviklik ja suhted on dünaamilised “asjad”, mis kujunevad konkreetsete indiviidide vahel ning sõltuvad tugevalt neist konkreetsetest indiviididest. Mul on sellised lapsed, sest ma ei ütle neile “tubli”. Ma suhtlen nendega. Ma tahan PÄRISELT teada, kuidas nad end tunnevad ning mulle on päriselt oluline, et nende eneseväärtustunne ja “ise-olen-oma-elu-autoriteet” lähtekoht säiliks ja tugevneks. Minu väärtused selles plaanis kujundavad ka nende maist isiksust. Minu sõnadel ja suhtumisel neisse on mõju. Ja selle taga on tohutu töö iseendaga, vanade mustrite ülekirjutamine ja igapäevane fokusseeritud praktika. Mul on selline mees, sest selline mees on minu silmis normaalne, ma ei oleks teistsuguse mehega peret loonud. Ja tema, nagu ka mina, ei ole täiuslik. Terviklik, jah, aga mitte täiuslik. Me mõlemad oleme kasvamises ja arenemises ja oleme mõlemad teadlikult valinud teineteist oma ellu. See, et mina olen selline nagu mina olen on paljuski tema teene, sest ta on mu kõige isiklikum peegel ja lähedasem kaaslane. Ja see, et tema on selline nagu tema on, on samavõrra minu loodud. Me oleme dünaamilises suhtluses ja muutumises. Ei mina ega tema esinda inimeseks olemise “ideaali”, vaid lihtsalt üht võimalust ja üht dünaamikat, mis on kogu aeg muutumises.
Samamoodi ei esinda ükski teie lapse käitumine ega valik ega looming mitte mingit “ideaali”, mille kohta öelda “tubli”. Joonistamine ei ole rohkem “tubli” kui jooksmine. Arvutamine ei ole rohkem “tubli” kui lombis hüppamine. Arstiteaduskonna tudeng ei ole rohkem “tubli” kui koristaja….koristaja pole rohkem “tubli” kui narkomaan. Päriselt. Ei ole. Need on lihtsalt inimkogemuse erinevad tahud, millest igaüks on igale individuaalile individuaalselt tähenduslik ja vajalik. Iga tegevus, mida laps valib teha on võrdväärselt “tubli”. Elu lihtsalt ei kategoriseeru “tubli” sfääris. Laps kuulab ennast ja oma sisemist juhatust ja vahel see juhatab teda ühes suunas ja vahel teises. Põhjusega. Ei ole mingit adekvaatset vajadust hakata väliselt neid valikuid igasugu “tublidega” mõjutama. Selle käigus võib laps sisemise juhatuse hääle kaotada. Ja sellega ennast, oma elu ja tervist lõpuks ohtu seada. Kogeda ebavajalikult palju traumat, stressi, depressiooni…ja maise kogemuse lõpuni olla segaduses, et “mida ma tegelikult siin elus teha tahan”. Sest kuskil sees, püüab väike laps kogu aeg endiselt “tubli” olla. Laps, kes valib mitte sotsialiseeruda teatud juhtudel on sama “tubli” kui see, kes tunneb kutset 100 inimese ees esineda. Nende juhatus, ülesanded ja vajadused on lihtsalt erinevad. Ja nad mõlemad on maailmale igas oma eluhetkes täpselt sama vajalikud ja väärtuslikud. That said, siis loomulikult võime me oma lapsele neutraalsest lähtekohast tutvustada sotsiaalseid norme, kuidas ühes või teises keskkonnas näiteks käitutakse. See on väga austav kui me anname talle teada, mis on norm ja mis ei ole, et ta saaks ise valida, kas ta lähtub normist ja see on temaga okei või ta valib midagi muud. Kui on minek teatrisse, siis ma räägin oma lapsele, et üldjuhul pannakse teatrisse minnes end veidi pidulikult või vähemalt viisakalt riidesse ja ollakse rahumeelse ja vaikse olekuga. Kui talle see sobib, siis me läheme ja kui ta eelistab midagi muud teha, siis austusest teiste teatrikülastajate ja näitlejate vastu, me pigem ei lähe. Ja kui ta soovib teatrisse minna dressides ja kogeda, mis temaga siis juhtub ja kui mina sellega peaksin nõus olema, siis me võime ka seda proovida. Kui tegu oleks peene restoraniga, siis võiks ta näiteks kogeda, et “oo, nad tõesti ei lase mind uksest sisse”. Ja see on okei. Sotsiaalsed normid ning nendega tutvumine ei pea kuidagi mõjutama lapse sisemist autoriteetsust ning seda rakutasandi teadmist, et tema on see, kes valib ja temal on alati valik. Ning ka ei pea me last ebatarvilikult keerulistesse olukordadesse panema läbi selle, et me ei tutvusta talle ühiskonna üldisi toimimisnorme. Ja see, kes otsustab ühel hetkel normiga kaasa minna ei ole “tubli”. Ta on lihtsalt sellisel juhul teinud sellise valiku. Ja see, kes teeb teise valiku ei ole “vähem tubli”. Nad mõlemad on lihtsalt ELAMAS ja saamas oma elukogemust ja neil mõlemad on õigus ISE sisemiselt otsutada, mis neid ühel või teisel hetkel rohkem kõnetab.
Aga see “millal” on ka hea küsimus. Nimelt ei tasu iialgi segada last, kes on tegevusse süvenenud. Laps on “flow” seisundis ja see on kõige kergem ja kõrgem toimetamise seisund üldse. Las ta olla seal. See voolamine on juba ise oma olemuselt sügavalt andev, premeeriv seisund. Sest see on nii nauditav ja vajalik. Aga hiljem, võime me koos lapsega seda seisundit tagasiultavalt koos märgata..näiteks “kas pole mitte tore olla legodega leiutamisest täiesti haaratud nii et ideed kogu aeg jooksevad?” Jah. On küll. Laps õpib ennast ja oma sisemaailma märkama. Tekib teadvustatus.
Aitäh, et sa oled olemas. Kas pole mitte tore, et sa oled olemas? Mulle tõesti meeldib sinuga koos aega veeta. Oh kui vahva kui kodu saab puhtam või mis sina arvad? Oo, sa lõpetasid rattavõistluse viiendana, mis sa arvad sellest sõidust? Kuidas sa tundsid ennast? Kas sa jäid rahule? Minul igatahes oli küll huvitav jälgida ja vaadata ja minu arust, tuli sul see päris hästi välja. Mul on hea meel, et sa valisid osaleda ja seda kogeda. Kui see on miski, mis sulle meeldib ja sind kõnetab, siis võime teinekordki osalema tulla…
Aga et mitte jääda kinni sõnadesse, siis kui tuleb üks tore vanatädike ja kõnnib teist mööda ja sõnab “oi kui tubli laps, mängib nii vahvasti palliga!” siis võib endiselt lihtsalt naeratada ja võtta vastu tema armastuse nii nagu ta seda parasjagu jagada oskab. “Aitäh, et sa märkad. Kas sulle meeldis ka lapsena palli mängida?” :)
Ja üks huvitav seos veel. Ingl. keeles praise -> praise the lord -> kiida jumalat -> aitäh, jumal. Kiitmine = tänamine. Ka eestikeelses piibellikus arusaamas. Eesti tavakeelde jõudnud esimene seos sõnaga “kiitmine/praise” kahjuks ei ole aga enam “tänamine”, vaid hoopis hindamine. Kuigi “Oi kui tubli jumal” kõlab ülemõistuse totralt.
Armastusega,
Iida
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!