Kuidas kaasata last kodutöödesse?
Kohalolu.
Mina: “Ma tahan koos sinuga koristada.”
M(minu 5a poeg): “Eiii. Mina ei taha. Mulle ei meeldi koristamine.”
Mina:”Aga me hakkame ikkagi koos koristama.”
M: “Mkmmm. Koristamine on niiiii igaaaaav.”
Mina: “Koristamine on koristamine. Seda, mis on meile meeldiv või ebameeldiv saab tegelikult valida..”
Kohalolu.
Me suundume tasapisi tuppa.
Mina: “Palun aita kõik asjad põrandalt ära panna.”
M:”Mhhh..see on niii igav. Ma ei taha koristada.”
Kohalolu.
M hakkab mängima.
Mina: “M, palun aita asju ära panna.”
M: “Mina ei taha koristada!!!”
Kohalolu.
Mina (rahulikumalt kui kõige maailma rahulikum Rahu ise, lihtsalt loogiliselt konstanteerides, mitte manipuleerides, vaid pigem filosofeerides): “Kas sulle meeldib meie peres ja meie kodus elada?”
M: “Jah, ma tahan siin elada.”
Mina: “Siis tuleb aidata sellel perel hoolitseda selle kodu eest, et me kõik koos saaksime siin elada. Et meil oleks hea olla.”
See kõlas M’le kuidagi loogilisena seekord. Ma tajusin temas mingit… väikest..vaevumärgatavat vibratsioonilist nihet. Kui sul on kass ja sa armastad teda, siis sa teed talle pai. Kui sul on kodu ja sa tahad seal elada ja sul on perekond, kuhu sa tahad kuuluda, siis sa aitad selle eest hoolt kanda. Siin ei ole tegelikult mitte midagi, millele vastupanu osutada. M on lapsest saati kasvanud “maailma hoolekandja” mentaliteedis. Et me kanname asjade, kodu, inimeste, looduse ja loomade eest hoolt. Et nii lihtsalt on.
Kohalolu. Vaikus.
Mina panen mõned asjad ära. M paneb mõned asjad ära. Väikevend K (1a6k) käib ja võtab mõned asjad jälle laiali. Mina panen jälle ära.
Kohalolu. Ma tunnen õhus, kuidas vastupanu hakkab hajuma.
M: “Ma tahan ise tolmuimejaga teha. “
Mina: “Okei… meil on vaja K’ga kõigepealt tolmuimeja kokku panna..aga oi..see on ju teises majas. See tuleb kõigepealt üldse ära tuua… oodake K’ga siin kuni ma toon…”
M:”Ma toon ise!!!” Ja tormab uksest välja.
2 minutit hiljem vaatan aknast välja ja näen, kuidas üks pisike poiss tassib endast suuremat ja jõnksumat masinat paljajalu mööda kruusateed. Pühendunult.
Järgnevad 2.5h veetis M koristades. Mina kohati kah midagi tehes, ülepühkides, sättides..aga peamiselt diivanil istudes ja jälgides ning K istus kord minu süles, siis jälle toimetas koos vennaga. Kui ma poleks lõpuks nentinud täiesti tõelist tõsiasja, et mul said kõik ideed otsa, mida veel koristada võiks, koristaks M ilmselt siiamaani…ise vahepeal õhates:”Koristada on niiiii toreee!!” “Emme, hakkame iga päev koristama!” “Mina koristan täna terve päeva, õhtuni välja, vahepeal söön, siis jälle koristan.” Lootsin teda teisele teemale juhtida pakkudes välja, et “Lähme vahepeal vaatame, kas me maasikaid leiame peenrast?” Mille peale mu viieaastane teatas: “Hiljem emme, ma praegu koristan, hiljem ongi rohkem maasikaid valmis…”
Meil on köögikapid alles pooleli nagu enamik asju siin majas. Aga sellest, kas teate, ei ole üldse hullu. Nii on ka hästi.
Ta vedis tolmuimejat kahe maja vahet, samuti harja ja kühvlit, mustapesukotti, puhtapesukotti, imes tolmukaga, pühkis põrandaid..ja aknalaudu..ja kapipealseid…ja kloppis vaipu. Ja vedis neid kahe maja vahet, kuhu vaja, ja hõõrus ja klanis ja aitas pesu omale kohale panna ja kokku lappida. Lõunasöögilauas haaras ta minu tühjaks saanud klaasi ning tormas seda õunamahlaga täitma, lubades täita veelgi kui vaja peaks minema. Hiljem aitas ta oma isal puid laduda, ahju kütta..ja mida kõike veel see päev meieni tõi.
Selline, armsad, on KOHALOLU vägi. Ja ühtlasi on selline vägi ühel väikesel OTSUSEL lapsevanema sees. Sellel otsuselt, et prioriteet number 1 saab olema lapse kaasamine. Tegevus ise, see kui palju tehtud saab või kui kiiresti või kuidas, jääb triviaalseks.
Kaasamine on midagi muud kui käskimine, manipuleerimine, kiitmine või nõudmine. Kaasamine algab sisemisest tahtest väärtustada seda, et laps teeb. Ükskõik, mida ta siis teeb. Või proovib teha. See algab sisemisest lahtilaksmisest, kontrollist loobumisest. Kutsest. Konstanteerimisest, et nüüd on nii, et me teeme. Ja sellesse on segatud suur annus kohaolu väge. Mindfulness, nagu tänapäeval on pop öelda. Loen hetkel Ben Hewitt’i raamatut “Home Grown.” Ka temal on 2 poega nagu meilgi. Ka nemad elavad maal, looduse keskel ja ka nende eluviisi lahutamatuks osaks on vabaõpe. Ben kirjutab, et nemad (tema ja tema naine Penny) väärtustavad kohalolu kiituse asemel. (Presence over praise). Ma ei saaks rohkem nõustuda. Vaadates, kuidas mu viiene juba mitmendat tundi põrandat pühib, on mul raske end kiitusest tagasi hoida… olen ma ise ju kasvanud koolipingis “Tubli. Istu, viis.” Aga ma tean, milline on kiituse hävitav mõju. Nii et ma hoian. Ma ütlen, lihtsalt…aitäh. Ja “Kas pole mitte tore, et saab nii hubane…” Ja M arust on see ütlemata tore. Tema väikene vend ei ole samuti juba terve päeva millegi üle kurtnud ning ta isegi ei küsi pidevalt rinda (lootuses kogeda kaaasatust ja ühendatust) nagu neil päevadel, kus lapsevanema ainus soov on “asjad kähku tehtud saada”. Ta on õndsalt tegevuses, rahul, kaasatud. Teda on vaja. Ja see on maailma kõige olulisem tunne.
Kui me teeme vanemana otsuse last kaasata ja puhuda inspiratsiooni ja vabaõppe tõelise potentsiaali leek lõõmama, siis me ei saa ilma kohaloluta. See lihtsalt ei toimi teisiti. Vabaõpe ja austav vanemlus on kõige kõrgem ja praktilisem vaimne praktika, mida ma tean. Ja ma tean nii mõndagi. Kui eelmisest jutuajamisest võis jääda ehk mulje, et ma ei võtnud “ei”’d vastusena vastu või sundisin teda kuidagi tegudele, siis te eksite. Need olid tema jalad, mis minu järel tuppa tulid. Tema käed, mis hakkasid asju üles korjama. Ja seal ei olnud kübetki kohal vinguvat, ohvrirollis või nõudvat lapevanemat, kes “üksi ei jaksa”. See sündis kohalolu tõstvas ja avaras ruumis, kus ma võtsin vastu KOGU tema olemuse, kogu tema vastupanu ja kogu tema tegeliku sisemise tahte. Ja jäin selle juurde, mis minul kavas on. M teab, et ta võib tegelikult ka täiesti keelduda ja midagi suurt ei juhtu. Väikest ka ei juhtu. Aga kaasamise ja kohalolu magusas atmosfääris on eemale jäämine väga keeruline. Vajalik olemine ja oma võimekuse piiride katsumine on lastele asendamatu väärtusega. Nad teavad ja tunnevad seda. Ja ma olin samahästi valmis ka üksinda või ainult koos K abiga koristama. See valmidus peab ühel vabaõppe vanemal alati sees olema. Me räägime ja tegutseme sisemisest avarusest, mitte hirmust või kitsikusest. Aga ma ei kavatsenud teda siiski hüljata ..öeldes lihtsalt “no ära siis korista”.
Kaasamine, kohalolu ja koostöö algabki sellest kohast, kus me enam ei kontrolli ja samas me ka ei hülga. Me oleme lihtsalt kohal ja jääme iseenda juurde ja võtame vastu teise inimese, lapse, tervikliku olemuse, mitte ühtegi nurka maha lihvides. Mitte võttes tema tujusid liiga tõsiselt ja mitte neid grammivõrragi naeruvääristades. Me teeme lapsele ruumi. Enda sees ja igas tegevuses.
Me teeme lapsele ruumi. Enda sees ja igas tegevuses.
“Hea küll Iida, aga minu laps on juba suuuur ja laaaiissk ja minu rong on läinud.”
Ei.
Rong ei ole mitte kunagi läinud. Nii kui te panete esikohale LAPSE KAASAMISE mitte “töö ära tegemise” ja olete valmis vastu võtma KOGU TERVIKU ilma vastupanuta, hülgamise ja kontrollita, jõuate te lapse juurde kohale. “Armas, ma tahan sinuga täna koos kappi sorteerida. Mulle meeldib seda teha sinuga koos. Ma võin üksinda ka teha, aga sinu arvamus on mulle oluline ja ma lihtsalt tahan sinuga koos aega veeta.”
Kui teie suhted on enamvähem korras, siis on see täiesti piisav. Kui teie vahel on aastatepikkune mitte-austav, nõudev, käskiv, altvedav, manipuleeriv, moraalilugev, õpetav, ähvardav, ohvrirolli kukkuv jms suhtluspagas, siis võib sealt tulla vastu ükskõiksust, viha, täielikku vastumeelsust, trotsi..kõike. Ja see kõik peab välja tulema. See on aus. Võib, aga ei pruugi. Aga kui tuleb, siis tuleb selleks valmis olla ja sellele ruumi teha ning olla ka ise..hästi aus. “Palun vabandust, et ma ei ole varem osanud ennast niimoodi väljendada või väärtustanud seda, aega mida me koos veedame. Palun vabandust, et ma olen sind kritiseerinud, õpetama kukkunud või lihtsalt manipuleerinud. Sul on täielik õigus olla pahane, keelduda või mind ignoeerida. Aga kui sa ühel hetkel siiski oled valmis, siis ma olen endiselt rõõmus, kui saame midagi koos teha.”
Lapse kaasamine on tegelikult elustiil. Ja see võtab päris palju sisemist muutust ühelt lapsevanemalt, kes on harjunud teisiti ja üleskasvanud teisiti. Aga läbi selle ei kaasa me last mitte ainult kodutöödesse, vaid me kaasame teda armastusse. Me kaasame teda ellu. Ja meie laps kasvab suureks, teades iga oma keharakuga, et teda ON VAJA ja et ta ON VÕIMELINE. Ja loomulikult ka seda, et ta on…vaba. Et kaasatud olemine on tema valik. Ja ta võib igakell valida ka midagi muud. Ja ka see on okei.
Kes soovib austava vanemluse ja praktilise spirituaalsuse teemal rohkem tehnikaid, nippe, nõuandeid, vastuseid, praktilist vibratsiooni ja vaatenurga muutust ning tuge, siis uusi kodulehelt Austava ja Südamega vanemluse ning kursuste ja gruppide kohta.
Oled teretulnud!
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!
