Minu ülesanne ei olegi kõiki õnnelikuks teha? Päriselt?
Selles on midagi väga maagilist kui me laseme inimestel lihtsalt olla ja kogeda ja tunda ja elada ja ei keera end kringliks, et tagada nende õnnetunne. Eriti kui need inimesed on meie lapsed…
Kui me vabastame oma lapsed kohustusest olla õnnelik ja vabastame neid meie konstantsest kargust, mis neid selleni aitama peaks, siis leiavad nad oma õnnetunde ise üles. Enda seest. Mõnikord lausa sekunditega. Aga seda ei saa teha väliselt...see on sisemine klõps.
Kui suur osa vanemaid toetab oma lapsi tegelikult liiga vähe ja mitte tahtlikult, vaid pigem teadmatusest ja oskuste puudumisest lähtuvalt ja isiklikest blokkidest lähtuvalt, siis on ka teine äärmus…see, kui me tormame sokkis õue, et olla oma lapsele seal seltsiks, et ta ei peaks viis minutit üksi ootama ja kurvastama kuni tema isa õue jõuab. Või siis kui me seda ei tee, ei luba me ise-endal seal soojas toas tegelikult õnnelik olla…sest sees ütleb miski, et oleme oma lapse ja tema vajadused hüljanud.
Ma tabasin end sellelt nimelt täna. Ma ei tormanud õue. Ma hoopis peatusin ja küsisin endalt: aga miks ta peab kogu aeg õnnelik olema? Ma saatsin ta tagasi õue ja ütlesin talle, et “isa tuleb siis kui ta saab ja palun vabandust, et sa seni pead üksi õues olema.” Selle mikrosekundiga jõudis minuni kogu tarkus sellest, kuidas väline lapse õnnelikuks tegemine, röövib temalt võimaluse leida oma sisemine õnnegeneraator, tunda kõiki oma tundeid ja lihtsalt…elada! Läbi akna vaatas tuppa üks kohe-viiene nägu, tegi grimasse ja lakkus keelega klaasi. Ei tundunudki eriti õnnetu. Õigupoolest näis ta seal üksi õues kohe päris naturaalselt…õnnelik.
Ja siis ma sain aru, kogemuslikult (ja aru on võimalik saada alati kihiti ning lihtsalt mõistusega või rakutasandil, kogemuslikult…), et see, kui ma proovin teisi kogu aeg õnnelikuks teha, ongi see, mis mind ennast õnnetuks muudab. See mitte pole ainult “mission impossible”, vaid ka täiesti vastassuunas sõitmine sellele, mis tegelikult on oluline. Ja pange nüüd tähele! Ma pole mööda heategevuslaatasid käija või muidu hoolitsuse etalon… See, kuidas see konkreetne muster ennast iga inimese elus välja mängib on unikaalne ja peen.
Ja nii hea on oma unikaalsest ja peenest mustrist vaikselt lahti lasta…ja teha asju enda pärast. Veelgi rohkem. Sest see ONGI minu peamine lähtekoht, on alati olnud, kuid sinna sisse oli ikkagi põimitud üks niidike ka seda, et “teen kõik need teised inimesed õnnelikuks, isegi kui nad ise ei taha õnnelikud olla…”
Nii et ma olen olemas. Jagan ja toetan ja nõustan ja pakun süvateraapiaid. Ja luban sul kergusega olla ka õnnetu, kogeda kõiki oma turvalisi tundeid ja täiega..lihtsalt..ELADA!
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!
