Miks inimesed petavad?
Nii küsis minult peale "Kas jääda kokku või minna lahku?” blogipostitust üks tore naistuttav. Alguses ma mõtlesin, et ma pole kõige parem inimene sellele vastama…Miks? Ma arvasin, et mul puudub sellega piisav isiklik seos. Ma ei ole olnud kunagi lähisuhtes, kus mind oleks petetud ja ei ole ma ka ise kedagi kunagi petnud. Ometi pole see asjaolu, et mul otsene seos puudub, mind kunagi otseselt takistanud vastuste vastuvõtmisel ja mulle ei esitata tegelikult küsimusi, millele vastamiseks mul potentsiaal puudub või mis mulle endale mingit uut vajalikku mõistmist ei too ja nii ma hoidsin end avatuna.
Üsna pea juhatati mind kahe tõsiasjani:
Petmine saab alguse enesepettusest.
Mulle tuletati meelde, et mul siiski on isiklik seos, kuid mitte paarisuhtes.
Teeme aga kõigepealt selgeks põhimõisted. Petmine = valetamine, liialdamine, tõe väänamine, juhtunu valikuline esitamine, rääkimata jätmine.
Petmine paarisuhte mõistes = tegelikult hoopis esiotsa lubaduse murdmist ja alles hiljem võib, aga ei pruugi sinna lisanduda ülejäänud tähendused.
Petmine kui lubaduse murdmine. Kui kaks inimest astuvad teadlikult monogaamsesse suhtesse, siis tekib nende vahele kas räägitud või rääkimata, kirjutatud või kirjutamata kokkulepe, lubadus mitte omada seksuaalseid suhteid kolmandate osapooltega ilma teise inimese nõusolekuta. Seepärast saab petmisest kui lubaduse murdmisest rääkida ainult siis kui seda tehakse salaja ja/või ilma teise osapoole nõusolekuta. Küsimus ei ole selles, kas täiskasvanud inimene tohib või ei tohi magada kolmandate-neljandate-viiendate inimestega. Ikka tohib. Tema keha, tema valikud. Kuid tehes seda nõusolekuta ja/või salaja, peksab ta käesoleva suhte vundamendi kildudeks ning selle uuesti ülesehitamine on tavaliselt mõnevõrra keeruline kui mitte võimatu. Miks? Sest suhte vundamendi ehituskivideks on usaldus. Väikeseid usalduse proovikive on suhetes pidevalt ja maja need suurt ei kõiguta. Petmise korral läheme aga segi peksma nurgakive ja maja kukub kokku või vajub vähemalt korralikult kreeni. Mõnikord tehakse siis potjomkinit ja värvitakse fassaad uuesti üle, minnakse edasi suuremal või vähemal määral sisemise enesepettusega, et kuidagigi eneseväärikuse riismeid avalikkuses alal hoida. Pikas perspektiivis viib see tohutu sisepinge ja tihti ka depressioonini.
Kas suhtes olles kolmandasse osapoolde armumine (lihtsalt armumine) on petmine? Minu silmis mitte. Ikka juhtub. Me kõik oleme inimesed. Teineteist ja iseennast austavas ja väärtustavas suhtes on sellisel juhul kaks võimalust. Variant a) inimene, kes armub, võtab selle teadmiseks ja valib sellest üle saada ja mitte sellele suurt tähelepanu osutada ja variant b) inimene, kes armub, räägib sellest teisele suhte osapoolele. Kas siis selles vormis, et “otsustame koos, mis edasi saab”või siis selles vormis, et “olen otsustanud ja annan sulle ka teada”. Ühelgi neist juhtudest ei ole tegu petmisega mitte üheski tähenduses, vaid lihtsalt inimeseks olemisega selle ettenägematutes võimalustes. Tegelikult võib sellise kokkuleppe suhtes ka teadlikult ja ametlikult teha ja selle läbirääkida. Siin säilib baasiline austus ja iseenda ja teise inimese, suhte väärtustamine. Ütlen kohe ära, et siia alla ei käi siiski teadlik flirtimine või regulaarne, järjepidev armumine ja semmimine. Sellisel juhul tuleks siiski inimesel korraks hoog maha võtta ja vaadata, mida ta sisuliselt otsib - mis see on, millest puudu jääb? Miks ma teen seda? Mida ma saan sellest?
Petmine kui valetamine, liialdamine, tõe väänamine, juhtunu valikuline esitamine, rääkimata jätmine. Petmine sellises tähenduses lõhub samuti iga suhte kirjutamata alustala ehk usalduse vundamenti, mõnikord parandamatult. Paarisuhtes paneb see algsele lubaduse murdmisele kindlasti veel vunki juurde. Samuti on petmine sellises tähenduses võimalik hoopis rohkemates suhetes kui paarisuhted. Tihti algab see juba meie originaal-suhetes ehk ema/isa ja laste vahel. Tegu on õpitud käitumis-mustriga, mis põhineb alateadlikult süütundel. Suuremal või vähemal määral oleme me kõik elus valetanud või midagi rääkimata jätnud, tõde endale sobivalt esitanud või väänanud. Me kõik käime oma süütundega vahetevahel käsikäes ja teeme suhtetes valesid valikuid. Küsimus ongi, kui kapitaalselt, mille kohta, kui paljudele, kus keskkonnas ja kui palju sellest sõltunud on. Ja mis veelgi olulisem: kas selle eest ka hiljem vastutust on võetud? Kui meie valgest valest suurt midagi ei sõltu, saab kahjustada ainult meie isiklik eneseväärikus, sisemine eetika. Kui meie valede tagajärgedel on mõju aga teistele inimestele, suhetele, eluvalikutele jne, siis “mängime” juba päris ohtlikul miiniväljal ning on üsna kindel, et bumerang meid varem või hiljem jalust niidab.
Ma ei tea, kas te olete täheldanud, aga viimasel ajal (ja juba üsna pika perioodi vältel) tuleb järjest igasugu kinnimätsimisi ka ühiskonnas laiemalt pinnale. Tundub nagu Emakese Maa infoväli teeks detox-kuuri ja muudkui sülitaks kehas pikalt varjul olnud toksiine välja. Igatahes, sellise petmise vormiga on enamikel inimestel isiklik kokkupuude olemas ja nii minulgi.
On ka suhteid, mille usaldusvundament on nii põhjalikult kildudeks tulistatud, et teist inimest saame küll distantsilt õnnistada ja talle head soovida, kuid samas ruumis viibimine oleks liigselt re-traumeeriv. Minu isiklik sismine “elevant-on-ruumis-o-meeter” on ajajooksul ning professioonist tulenevalt ülimalt tundlikuks muutunud. Kehataju arenedes on see peaaegu paratamatu kõrvalnähe, et keha annab koheselt teada, kui kuskil on kala. Esimesed suuremad kala-ristsed sain ka üsna valusalt, nii et jäi selgelt meelde ka emotsionaal-ajusse, mida tähele panna. Mida selle infoga edasi teha, sõltub juba situatsioonist. Suhetes kehataju kasutamise eeltingimuseks on aga samuti usaldus. Kui me oleme juba baasiliselt ebausaldavad kas arusaadavatel või mitte-ratsionaalsetel põhjustel, siis on meie keha nii ehk naa erroris ja pinges, vahet pole mida teine pool ütleb või ei ütle, teeb ei või tee. Seega paranoiaga, katkistes suhetes või usalduskriisi puhul kehataju samal moel enam lugeda ei saa. Selleks on vaja taastada endas lõdvestuse, kohalolu, usalduse ja turvatunde atmosfäär. Isiklikus teraapiatöös on see oskus mulle ääretult väärtuslik, sest inimesed tulevadki minu juurde piltlikult öeldes selleks, et ma näeksin elevante, mida nad ise ei näe ja aitaksin neid elevante ruumist lahkelt välja juhatada. Teraapiatöös on see eeldatud, oodatud, soovitud ja tahetud. Ka ma ise käin superviisori juures, et oma isiklikud elevandid avastada ja minema saata. Kuid igapäevases elus vajab elevantide tunnistamine ja nende eest vastutuse võtmine inimestelt vahel ilmvõimatut julgust ja seepärast tasub igapäevases elus tegeleda enamjaolt vaid oma isiklike elevantidega ja jätta teised inimesed, kui nad just a) pole teie abi küsinud või seda selgelt aktsepteerinud või b) nende elevant ei ohusta teisi inimesi, jätta nende endi ja “saatuse” hooleks. Ühel hetkel tuleb meil kõigil vastutust võtta. Kui seda julgust mitte võtta, siis elevant ise kuhugi ei kao. Seisab keset tuba ja lõhub portselani edasi, kuni ühel hetkel tuleb ikkagi talle otsa vaadata. Kas selles või järgmises elus. :) Niisiis, oli minu tuttava küsimus: “Miks inimesed petavad?” mulle siiski isiklikult tähenduslik.
Iga petmine algab enesepettusest.
Jah. Sisuliselt tähendab enesepettus seda, et me räägime endale mingi loo iseenda kohta ja teeme seda üsna mitmel tasandil korraga ja need lood omavahel ei klapi. Selle asemel, et vaadata lugudele otsa, püüame me mõnda neist lugudest hoopis varjata, mõnda õigustada, mõnda kustutada… Me väljume enesetajus sellest, kes me oleme ja hakkame ennast tajuma läbi mingi loo. Tavaliselt on meil vähemalt kaks lugu korraga. Näiteks võib inimeses erineval tasandil joosta:
Ma olen halb inimene. Ma olen süüdi. Ma olen ohtlik. Ma teen teistele haiget. Ma olen ebapiisav. Mul on midagi puudu. Ma ei oska. Miks ma ei ole õnnelik? Ma peaks olema õnnelik. Ma olen kuidagi vale.
Ma olen aus inimene. Ma olen hea kaasa. Ma olen õnnelik. Ma kaitsen ennast ja oma peret.
Need 2 lugu on omavahel konfliktis. Selle asemel, et kasutada äratuskälla ärkamiseks ja märkamiseks ning lugudest väljumiseks: “Ma ei ole aus ega mitte-aus…ma olen inimene, olen mina, olen igal hetkel uus ja mul ei ole vajadust ennast defineerida…võin lihtsalt olla kohal, tunnetada, anda endast parima…” lükkame me äratuskella kinni ja peidame ära. Me hakkame esitama vaid neid tegusid, olukordi ja mõtteid, mis vastavad meile sobivale loole ning ülejäänu lülitame välja. Kui me vaatame sama mehhanismi paarisuhte seisukohtast, siis inimesel on lugu: “ma ei peta, ma olen aus inimene, olen ilusas paarisuhtes”, selle all on kuskil teine veidike ausam lugu, millele inimene ei soovi täielikult otsa vaadata: “ma kogen, et mul on midagi puudu ja ma ei oska seda endale pakkuda, ma otsin seda oma suhtest ja ei leia seda sealt”. Need kaks sisemist lugu on omavahel vastuolus, kuid inimene ei suuda nende kummagi eksistentsi ka minetada….ja selleks, et vaigistada “mul on midagi puudu” lugu, loob ta endale kõrvalhüppe/kõrvalsuhte (mis täidab “auku” ainult ajutiselt kui üldse) ning selleks, et sisemise süütundega kuidagi hakkama saada ja kaitsta esimest “ma olen õnnelikus ja ausas paarisuhtes” lugu, hakkab ta petmise kohta valetama. Siin näib kehtivat ka reegel, et mida enam on inimese “hea kuvand” ühiskonnas, perekonnas või teiste silmis kinnistunud, seda keerulisem on tal endale otsa vaadata ja olukorda tunnistada. Teekond vabadusse algab sellest, kui heidame lood kõrvale ning vaatame endale otsa: Miks ma usun ja arvan ja tunnen, et ma olen puudulik? Kas see on tõde? Mida ma vajan?
Ego-tasandilt ei saa sellist enesevaatlust teha, sest selle mõte ei ole mitte teha egotasandi järeldust, et “ma pole kunagi elus teinud mitte ühtegi viga”, vaid tunnetada oma baasilist puhtust ja süütust, mille pinnalt saab oma arengutsoonidele otsa vaadata ausalt, empaatiliselt ja vastutust võttes ning teha ka kergusega vajalikke muudatusi, paluda vajadusel andeks neilt kellele oleme haiget teinud, võtta vastu uusi samme elus ja nii edasi.
Niisiis jõuame küsimusele vastates illusiooni-kanga aluskangani, milleks on pea alati: süütunne, ebapiisavus, üksinduse ja eraldatuse tunne ja sellest tulenev püüd katta neid sisemisi kraave kenade fassaadvärvidega.
Kõik meie elus juhtub ainult ühel eesmärgil: et toetada meid kõige efektiivsemal viisil meie enda isiklikus enesearengus. Mõnikord on meil vaja leida oma vägi ja eneseväärikus, mõnikord on meil vaja suurt nüket, et hakata otsima vastuseid seest ja mitte väljastpoolt, mõnikord peavad põlema sillad, et saaksime liikuda vabalt edasi. Universumil on üsna “whatever it takes” suhtumine kui asi puudutab seda, et meid suunata kannatusest välja astuma ja valima sisemist vabadust. Mida rohkem suudame endale igapäevaselt ausalt ja süütunde vabalt otsa vaadata ehk mida vähem tegeleme enesepettusega, seda vähem on meil vaja ka “suuri äratuskellasid”, kuid äratuskellad jäävad siiski alati alles. Need on nagu taskulambid, mis osutavad kapinurgas konutavale tolmule. Võtkem nad siis rõõmuga vastu! Tolmu nägemine pole alati kerge, aga see on alati parem kui mittenägemine. Elevant, keda me ei näe, jääbki keset tuba portselani lõhkuma ja paranda siis pidevalt neid kausse ja tirinaid….
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!