Usalda. Ära kontrolli.
Ehk lugu sellest, kuidas üks ebajasmiini põõsas minu üle naerda sai.
Joon kohvikus lattet ja räägin Sulle ühe loo… (ja ma üldse ei plaaninud sulle SEDA lugu rääkida, aga hea küll…kui ta tahab tulla, siis ma usaldan). Võid ka juuksed valla lasta ning mugavamalt sisse seada, sest seekordne sissekanne ei ole just haiku mõõtu.
See lugu siin räägib natuke intuitsioonist ehk enda, juhatuse ja maailma/keskkonna usaldamisest. Sellest, et kuula. Seejärel usalda. Ära kontrolli. Kontrolli võib asendada suhtlemisega. Ausa suhtlemisega.
Sest iga usalduslugu saab alguse justnimelt suhtlusest. Me ei saa lõpuni usaldada seda, kellega me ei suhtle.
Selleks, et usaldada iseennast, peame pidama endaga teadlikke vestluseid. Me peame ennast ja oma meelt ning toimimismehhanisme tundma. Intiimselt!
Selleks, et usaldada oma juhatust, peame oleme juhatusega kontaktis, aktiivses suhtluses. Ja selleks on alguses vaja harjumist ning praktikaid. Teadlikku ühendatust.
Selleks, et usaldada keha, peame kõigepealt õppima teda kuulama ja lõdvestuma. Ja me ei saa kuulata midagi, mida me ei salli või millele anname hinnanguid.
Selleks, et usaldada maailma, peame sulatama barjäärid enda ja reaalsuse vahelt. Iseenda ja teetassi, laua, põõsa, kinni kiilunud autoukse, katkise prügikasti ja ….teise inimese vahelt.
Me astume võrku ja hakkame toimima ja elama sellelt tasandilt, kus kõik on omavahel valgusniidiga ühendatud. Kus kõik on kogu aeg suhtlemises. Kus kõik räägib minuga. Kus ma ei ole kunagi üksi. Kus olen alati ümbritsetud toetusest ja sõpradest. Olgu selleks sõbraks siis tool, millel istun või jõulutulede vilkumine kunstkuuse okstel.
See lugu juhtus mõni aeg tagasi, kui ma veel elasin oma eelmises kodus. Ärkasin hommikul sügavast hingamisseansist ning olin taibanud iseenda ja elu kohta just midagi sensatsioonilist ja väga püha. Selliseid tohutuid teadvusnihke hetki tuleb vaimsel teel ikka vahel ette, kuigi päris NII võimsaid pigem mitte iga päev. Igatahes, ma tõusin püsti ja läksin elutuppa. Lapsed mängisid põrandal, M istus diivanil ning aknast paistis meie suur ebajasmiini põõsas. Ma seisin, sügavad liigutuspisarad tasakesi voolamas ja rääkisin neile, mida olin just taibanud. Minu heureka oli seotud 3D illusioonitasandite, füüsilisusega, elu, surma ja reaalsusega. Sellega, mis on ja mis ei ole päris, ning kes me oleme, kust tuleme, kuhu läheme ja miks me siin oleme.
Ühtäkki, poole lause pealt, olles oma taipamisest ja kogemusest täiesti haaratud, hakkasin nägema, kuidas minu laste füüsiliste kehade seest hakkas kiirgama valgust nagu ulmefilmis ning ebajasmiini põõsas akna taga muhedalt sahistama ja naerma hakkas. Ma tabasin Ebajasmiini pehmet “Hei, tere tulemast, nii tore, et sa ärkasid!” laadset sõnumit läbi voo ning kogu mu keha hakkas surisema.
Sa ei ole mitte kunagi üksi.
Vaikusematkadel ja retriitidel pühendun ruumi loomisele, kus inimesed seda ühendustasandit ja suhtlusvoogu ise vahetult kogeda saavad.
See võib tunduda tähtsusetu. Milleks mulle jutuajamised põõsaga? Üldsegi, Iida, kas see pole mitte veidi…veider?
Aga mis siis kui seesama põõsas saaks Sulle anda teatud sisemise arusaama, mida teha, kui Sinu lapsed kogu aeg kaklevad ja sa prooviksid järele, ja see toimiks nagu võluväel?
Või mis siis kui ma ütlen Sulle, et võti Sinu rahavoogude korrastusele asub Sinu ja Sinu keha vahelises otsesuhtluses ning kui teatud pingekihid lahustuvad, on eelarve loomine ühtäkki selline muuseas lihtne ja loogiline tegevus?
Mis siis kui Sinu parimad ideed ja inspiratsioon, kogu sinu KIRG on selle taga kinni, et Sa veel päris täpselt ei usalda, sest sa pigem kipud oma keskkonna ja juhatusega mitte suhtlema ja nii tundub maailm kogu aeg kergelt üksik ja tuim?
Mis siis kui üdini turvaline intiimsus, mida sa igatsed, algab just täpselt sellest kui mugavalt sa ennast iseendaga oma kehas ja keskkonnas ning kogu selles maailmas tunned?
Elu on armastuslugu. Kogu elu. Rohukõrtest aknaraamideni. Inimese silmadest Linnutee Galaktikani.
Minu viimase kursuse lõpus küsis üks osaline mult maailma kõige kihvtima küsimuse. “Iida, kas armunud inimesed on rohkem kohalolus kui ülejäänud?” Ah, vastus läheks jälle pikale. Ei ja jah. Aga üks on kindel. Otseühendus iseenda ja keskkonnaga tundub nagu oleks kogu aeg kergelt armunud. Kõigesse. Aga väga piiritult rahulikul ja samas pööraselt kirglikul moel. Ilma hirmuta. Intiimselt.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!