Millal ütled sina “ei” ja leiad ülesse oma väärtused ja väe?
Kui mees peksab naist ja naine sellest suhtest lahkub, siis ei lähe keegi ütlema (või ma vähemalt loodan, et ei lähe), et “sa oleksid pidanud teda lihtsalt aktsepteerima sellisena nagu ta on”.
Kui wc’s tekib ummistus ja pott ajab üle ääre ja inimene kutsub torumehe, siis ei lähe keegi ütlema (ma vähemalt loodan, et ei lähe), et “sa oleksid pidanud selle olukorraga leppima…on nagu on… mis sa võitled?”
Siin on enamikel inimestel piirid ja väärtused paigas. Või ma vähemalt loodan, et on.
Aga kui tegu on verbaalse vägivallaga? Kust jookseb teie piir? Kui kaua me neelame alla ja läheme edasi ja kust maalt me ütleme…aitab. Minuga nii ei räägita. Mina selliseid väärtuseid ei toeta. Mina elan ja ajan asju teisiti. Ja mitte karjudes, hirmunult või solvunult, vaid selgelt, neutraalselt ja rahulikult. Avaralt ja lihtsalt. Ühel hetkel jõuame me oma rännakul randa ja meil avaneb võimalus astuda kaldale. Lihtsalt. Kõik. Selle merereisiga on nüüd kõik. Meie päralt on uus avarus.
Selline selgus ei toeta äraarvamata palju mitte ainult teid ennast, vaid tegelikult ka seda teist inimest. Kui inimesel on puder näos, siis on talle seda viisakas ja austav ja armastav välja öelda, mitte lasta tal aastaid puder näos ringi käia, sest “ta nagunii ju ei muutu”..kuni inimene hakkab ka ise uskuma, et ta on muutumisvõimetu ja see puder seal näos on tema pärisosa. “Selline ma olengi.” Ei ole. Mõnel väga vanal pudrujuhul võib küll vaja minna juba plastilist kirurgiat, kuid ei, puder näos ei ole sinu pärisosa. Ja võibolla ongi see puder vaid meie kujutluses seal näos ja tegelikult seda seal ei ole. Seda juhtub ka äraütlemata tihti. Elu on lõppkokkuvõttes koosloomine. Aga me ei näe ega tea ega mõista seda enne kui oleme iseenda sees jõudnud selgesse ja avarasse kohta, kus ei ole enam süüdistamist, hinnanguid, solvumisi ja valu. Kus on puhas nägemine.
Ma võtsin aasta alguse poole vastu sisemise otsuse tulla sellel aastal järjest enam audentsuse juurde. Audentsus tähendab ühest küljest seda, et ma elan ka päriselt seda, mida ma räägin ja mõtlen. Ja ma ei räägi ja ei jaga asju, mis ei anna edasi ausat tõde minu elu kohta. Siis ma veel ei teadnud, et see otsus viib mind kohtuma täiesti uute osadega endast… ja näitab ja õpetab mulle elu kohta asju, mida ma pikalt-pikalt pole mõistnud. (Ja see aasta on alles vaevu alanud!) Ja ammugi ei teadnud ma seda, et mulle antakse sisemised tööriistad, millega teha otsuseid ja samme, mille astumisest olen igatsenud aastaid, kuid varem pole mitte kuidagi julenud ega osanud või saanud.
See sisemine otsus võttis mul käest kinni, asetas maailma kõige ebamugamavatesse olukordadesse (umbes sama kitsastesse kui sünnitusteed, hei!) ja …sel hetkel kui ma enam kaitsvat ego appi ei kutsunud, vaid istusin maha ja ütlesin…”ma päriselt ka ei tea, mida teha, aga seda, mida ma alati olen teinud, ma enam teha ei kavatse. Ma astun sellest välja, isegi kui ma ei tea, kuidas.” Just sel hetkel… ulatati mulle langevari.
See juhtus viie minutiga. Minu abikaasa oli minu kõrval ja ta nägi, kuidas naine, kes hetk tagasi oli jõuetuna ja alistununa, pisaratest tühjaks nutetuna ja täiesti magamatuna voodiserval..sisenes spontaalselt sügavasse meditatsiooni…ja väljus sealt täiesti uuena, üleni väestatuna, tugeva, selge, usaldava ja maailma kõige säravama naeratusega.
Teate, mis juhtub kui ilma langevarjuta lennukist alla hüpata? Valus kukkumine. Seda olen ma teinud läbi liiga mitu korda, et seda mitte teada. Aga mis juhtub siis kui hüpata langevarjuga? Kõhe on ikka…aga nii kui oled hüpanud ja selle hetkelise adrenaliini jõnksatuse läbi elad, avastad TÄIELIKU VÄE JA VABADUSE.
Aaah. Ah nii see siis tundubki, kui olla TÄIESTI KINDEL, et kõige eest on hoolt kantud. Selline tunne ongi langevari seljas vabalangeda ja seejärel liuelda ja teada, et sa oled täiesti kaitstud.
Niimoodi, vastne langevari seljas olen ma järjest kohtunud igasugu erinevate lennukitega, mis mind enam ei teeni ja välja hüpanud. Iga hüpe on andnud mulle üha pikema liu ja vilumuse… kuigi jõnks käib läbi ikka. Lõpuks enam ei käi..ma tean küll…ma tuubitades sain kõige kõrgemal mäel sellest jõnksust lõpuks lahti kui ma protsessi igas osas täiesti teadlikult lõdvestusse tulin. Seni on see “jõnks” aga omamoodi nauditav. Las ta siis olla. Ohh…ma varem vist tõesti-tõesti ei teadnudki KUI HEA TUNNE on seista jalgupidi omaenda väärtustes, mitte teha halva mängu juures nägu, et “kõik on korras” ja samas ka mitte võidelda või jõuetult vehkida.
Kui hea tunne on avaruses ja selguses liuelda.
Me võime armastada inimesi selles ja sellisena, kes nad PÄRISELT on… ja samal ajal ei pea me suhestuma ja lävima sellega, mis või kes nad arvavad, et nad on. Ja me võime seda teha täpselt nii nagu me soovime ja igas hetkes uut moodi. See on meie vabadus. Aeg on armastada. Päriselt, mitte viisakalt.
<3
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!