"Ebaloogiliste" tunnete valideerimine
Täna räägime (ebaloogiliste) tunnete valideerimisest. Nii kerge on ärrituda, kui laps on saanud 3 tundi sinuga mängida, lugeda ja jutustada, söönud terve tordiviilu, sa oled lõiganud talle tükkideks terve mango…kõik on nagu hästi ja siis on ta ikkagi südamepõhjani kurb ja õnnetu, et “keegi ei hoolitse minu eest!” Ebaloogiline!
Siinkohal on vajalik endale aga “STOP” vajutada (jah, just endale, mitte lapsele). On suur tõenäosus, et laps TEAB, et tema mõttekäik ei ole loogiline ja see, mida ta kogeb, ei ole tõde. Kui ta isegi ei tea seda teadlikult, siis osake temast teab seda kindlasti. See ei ole oluline, mitu tükki kooki ta on ära söönud, sest puudusteadvus ei küsi sinu ajaloo ja tõe kohta. Puudusteadvus lihtsalt laamendab läbi süsteemi ja siis on lapsel (või ka sul?) lihtsalt…selline…tunne.
Kehas on kitsas, ise oled väike. Pisem kui kirbukaka kribul. Ja proovid kuidagi ellu jääda. Ja tahad, et keegi SUUUUUUR sind kaissu võtaks ja oleks üleni turvaline olla. Just, turvaline.
Sest turvatunne aitab sellest läbi. Turvatunne aitab lõdvestuda, lõdvestumine aga teeb meid avaramaks. Kui me oleme avaramad, siis me ei ole enam väikesed. Kui me pole väikesed, siis mahub energia meis taas suurejooneliselt liikuma ja uhub puuduse-illusiooni, kitsikustunde, minema.
Turvatunne saabki alguse sellest kui meiega on keegi suur ja armastav, kes lihtsalt on OKEI sellega, mida me tunneme ja ei samasta meid ennast sellega, mida me mõtleme, tunneme või ütleme. Ta ei anna hinnanguid ega sildista (“sa väike tänamatu troll!”), ei proovi meid ümber veenda (“aga sa oled ju saanud juba täna terve rekatäia komme!!!”) või muidu meie tunnet eba-adekvaatseks sehkendada. Ei. Ta lihtsalt on. On okei. Sest ta teab, kes me oleme ja tal ei lähe see meelest.
Mida siis teha? Kohal olla ja peegeldada. Ja rahulikult alla neelata kõik need maailma-kõige-ebaloogilisemad vastused… “Sulle tundub, et sina oled kõigest ilma jäänud?” “JAH!” “Sa tead, et see ei ole tõde, eks?” “JAH!” “Aga sul on lihtsalt selline tunne…” “JAH”. “Sa tunned ennast väikese ja väetina…” “JAH.” “Ja sa tahaksid et meil oleks sulle isiklikult terve majatäis kooki, mille saaksid sina üksi ära süüa…” “JAH.” Turvatunne. Ma olen mõistetud ja mind, seda kes ma olen, ei samastata minu vastuste ja ajutise enesetundega. Avardumine. Lahendused.
Ja juba ta leiabki ise endale lahenduse. Ja juba ta teebki midagi uut. Ja juba ta tunnebki ennast paremini. Ja juba ta ongi sisemiselt suurem.
On täiesti paradoksaalne, et illusioonist saab kõige kiiremini läbi siis, kui me mitte ei vastandu ja ei võitle (pinge lisamine), vaid aktsepteerime, alistume ja valideerime (lõdvestumine).
Sama protsessi võib tagasiulatuva tervendusena kasutada ka enda puhul kui juhtud kogema “mitte-lubatud-tundeid ja mõtlema mitte-lubatud-mõtteid” nagu…”ma ei taha jagada” või “ma olen armukade” või “ma tahan nii palju!” või “ma ei ole tänulik”. Kõike seda on õpetanud sotsiaalsed normid ja lood sellest “kuidas on õige tunda ja mõelda” meid alla suruma. Ja mida rohkem me surume, seda vähem me tunneme, seda pisemad me sisemiselt oleme, seda vähem on meil ligipääsu oma tõelisele energeetilisele potentsiaalile ja seda vähem me tegelikult…ELAME.
Nii et nüüd, jah nüüd, on kõik tunded lubatud. Kõik mõtted ka. Miks? Sest need on turvalised.
Iidala
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!