Enam ma ei päästa.
Enne tänast õhtut ma arvasin, et ma ei tegelegi kunagi päästmisega. Sest erinevalt paljudest terapeutidest puudub mul vähimgi sisemine vajadus päästa oma kliente ja erinevalt paljudest naistest, ei tunne ma mingit soovi päästa oma meest. Ka loomade päästimsele tõmbasin juba aastaid tagasi joone alla ja maailmapäästmine tema argitähenduses, mulle samuti pinget ei paku. Ma olen täiesti veendunud, et nii kliendid, mees, loomad kui maailm on juba päästetud ja saavad endaga ise täiesti ideaalselt hakkama. Siiski! Mingid jääknähud vanast heast päästmise-mustritst olid minus siiski säilinud ja avaldusid hoopis varjatumal ja kentsakamal viisil…
Nimelt!
Ma olen end viimasel ajal tabanud päris tihti ja intensiivselt olukordadest, kus tajun, et mind absoluutselt ei mõisteta. Mõnel juhul on inimene küsinud, olen seletanud, ning küündimata ei kogemuslikult, sageduslikult ega tunnetuslikult sellele tasandile, kust minu seletus pärineb ja millele see reaalsuses viitab, on minu vastus lihtsalt mahakantud ja naeruvääristatud. Mõnel teisel juhul ei ole inimene isegi uurinud ja küsinud, kuid on eeldanud oma isikliku mätta otsast seda, mida ma mingi asja all mõelda võiks…ja ei ole saanud ligilähedalegi sellele, kust minu definitsioonid ja seletused tulenevad. Kuid kõige tihemini olen end viimasel ajal tabanud mingitest lühikestest arvamusvahetustest võõraste inimestega, kelle puhul mul pole tegelikult lootustki, et nad mõistaksid, kuid sellele vaatamata, olen sõna sekka öelnud. Milleks?
Enesepiinamine on lahe nähtus. Ma olen oma viimasel ajal avalduvat mustrit nüüd mõnda aega kõrvalt jälginud ja otsinud seletust ja väljapääsu. Mis minuni nii elegantsel moel täna saabuski.
Nimelt käisin ma õhtul Antslas paari pakki automaadist lunastamas. Väikelinn oli peaaegu inimtühi ning automaadi juurest lahkumiseks oli 2 varianti:
a) sõita veidi edasi, pöörata parklas ringi ning väljuda nina ees ringristmikule. (Variant, mida päevasel ajal alati kasutan.)
b) veenduda, et mitte kuskilt ei tule mitte ühtegi autot selles tühjas ja magavas linnas ning tagurdada otse ristmikule, saada nina 2in1 õigesse suunda ja leekima panna.
Vaatamata väga kiirelt kehast läbikäinud errorile minu valiku osas, jäin täna siiski kindlaks variandile b. Tagurdusandur, mis muidu annab märku ka siis kui autol on oht kokkupõrgata vaid õhuga, oli ilmselt täielikus meeltesegaduses ja vaikis. Ja nii ma elegantselt ning äärmise täpsusega tagurdasingi auto konksuga (!!!) otse kümnesse Anna Teed-Ringristmik märgile. Märk paindus otse teele, kuskil 45 kraadise nurga all, auto kere ei saanud üldse aru, et midagi oleks juhtunud, sest konks noh.
“Universe, give me a sign!!”
”Ok, millist märki soovid, kas “anna teed-ringristmik” sobib?”
Got ya.
Politsei ei vaevunud kohale tulema. Pääste (universe added a nice pun here) see-eest sõitis kolme täisvarustuses mehe ja vilkuritega platsi, ronis autost välja, tõmbas ühe käega märgi sirgu tagasi ja oligi sisuliselt kõik.
Milline universumi vääramatu huumorimeel. Selle asemel, et “inimestele nende endi teed lubada…ehk teed anda…”, sõidan mina “anna teed”märgi neile risti teepeale ette. Ja seeläbi “pargin” ka iseennast kinni.
Kui lapsed olin õhtul magama pannud, siis haarasin raamatu, et lugeda sealt vastust sellele, et “mida see kõik siis nüüd lõppude lõpuks tähendas”. Mingid ilmsemad, kuid minu puhul hetkel mitte-kehtivad ja mitte-kõnetavad põhjused olin juba välistanud. Kui meie teele ilmub midagi ootamatut, siis ta ei näita meiel iial seda, mida me juba teame, vaid proovib valgust heita millelegi, mida me veel teadvustanud ei ole. Seda, et ma raamatust ilmselt vastuse saan, teadsin aga küll. Sest ma lihtsalt tean selliseid asju. Asjade “lihtsalt teadmine” ilma suurema põhjuseta on üks lahe kohalolu praktika kõrvalnähe, mis üha enam ja enam hakkab elus “lihtsalt avalduma”. Igatahes…lugesin D.Odieri raamatust “Desire” täna õhtul kõige esimese asjana just selle lõigu:
“To encounter such a being who wants nothing from you, who refuses nothing, who takes nothing, and who does not even want to lead you to liberation is the experience of all those who approach an authentic master."
….who does not even want to lead you to liberation…
Heureka.
Sinna oligi minu lähimas arengutsoonis asuva vabanemise “koer maetud”. Minu vestluste, tunnete, mõtete, suhtumiste, reaktsioonide ja triggerite all ujus selge soov jagada seda piiritut vabadust, mida olen elamas ja kogemas. Kuid mitte lihtsalt jagada, läbi selle, et seda elan, vaid kanda oli kinnitanud tungiv sisemine vajadus kõik teised inimesed, kes on “perfectly on their own road” tiigerhüpitada otse reaalsuse piiritusse vabadusse, vaatamata sellele, kus nad ise parasjagu olla tahavad, mida kogeda tahavad või milleks nad üleüldse oma teekonnal valmis on või millise missiooniga nad on sündinud. Ma olin proovinud pidevalt tekitada inimestele “short-cut’e”, kiiremaid “koduteid”, kuid sõitsin selle valikuga konstantselt ja elegantselt ja vääramatu täpsusega vastu posti. Korduvalt. Mitte kellegi kannatust ei saa minema teisaldada, kui ta ise sellest veendunult ja uhkusega kinni hoiab. Ja vaba tahe annab meile võimaluse oma kannatusest kui tahes kaua ning kui tahes suurel määral kinni hoida, seda isegi õigustada, väärtustada ja muidu pühaks pidada.
Who am i to tell you what to do, think or teach? Who am i to take away your life-experience and the right to “get things” directly through your own process” no matter how long it will be? Eriti kui just see on see, mida oma isiklikul teel kõige kõrgemalt väärtustan. Eriti kui tean, et ise, otse allikast, mõistetud ja kogetud asjad on gigantselt rohkem väärt kui kellegi teise loodud short-cut, mida ei oska sisuliselt vastugi võtta.
Omades “i want to liberate you” agendat, kinnistame samal ajal “vangistuse illusiooni” nii endas kui teises inimeses. Vaba valgusolendit, inimest ja hinge, kes me kõik, vääramatu õigusega oleme, ei ole vaja vabastada. Ta juba on vaba. Ja tema valikud, ükskõik millised need parasjagu ka ei oleks, on selle sama vabaduse elavaks tõendiks. Seega kõik, mida saab teha, on luua ruum, kus inimene ise oma vabadust üha rohkem ja rohkem saab teadvustada. Kuid isegi see ei ole miski, mida saaksime või peaksime teadlikult looma, vaid selline ruum tekib iseenesest meie ümber kui viibime kohalolus. Ongi kõik. Kogu muusika.
Tegelikult jõudis otsene mõistmine minuni isegi umbes tunnike enne lugemist kui ma parasjagu lapse ja mehega Dixitit mängisin ja värviraamatut värvisin. Ühtäkki tekkis minusse lihtsalt küsimus:”Aga Iida, mis siis kui sul oleks suva? Mis siis kui sa lihtsalt ei hooliks enam sellest, kus keegi teine omadega on, mida ta mõistab või ei mõista, kogeb või ei koge, tunneb või ei tunne, arvab või ei arva?” Tsahhh. Minu õlgadel olnud energeetiline keep, mille nöörid üha tugevamalt olid hakanud minu kõri soonima, libises ühtäkki maha. Milline kergus! Milline vabadus!
Sinu areng on sinu vastutada. See tõesti…tõesti tõesti…tõesti-tõesti-tõesti…ei ole minu vastutusalas. Pole kunagi olnudki. Ja enam ma isegi mitte ei katsu, isegi mitte väikese varbaga ei ürita, sinu eest vastutust võtta. Enam ma ei vähenda Sind, vaid austan Sinu valikuid ja Sinu rada selle täiuses. Ja enam ma Sinuga ei vaidle. Ja enam ma ei kommenteeri kui Sa ei küsi. Ja kui Sa küsid, kuid ma tajun Sinu küsimuses ebasiirust või vastukäivaid sagedusi, mitte puhast ja vahetut pürgimust isiklikule arengule, siis valin vabaduse enam mitte vastata. Enam ma ei võitle Sinu valikuga kannatada ja ei astu seeläbi ise üleni oma isikliku kannatuse sisse. Nüüd ma lihtsalt näen Sind. Ja kui see ei peaks olema piisav, siis Jumal Sinuga. Literally. (;
For the record, siis ma ei tea tegelikult mitte ühtegi olukorda, kus kellegi puhas ja vaba terviklikkuses nägemine ei oleks loonud ja toonud tervendust või liigutanud energiaid tähendusrikkal ning efektiivsel moel.
Nii et hei, nothing new here, tagasi lõdvestumise ja lubamise lainele, eemale surumisest, pingutamisest ja päästmisest. Lihtsalt veelgi sügavamal tasandil ning veelgi avarama ampluaaga.
Minu tänu neile väärtuslikele viimase aja kogemustele, mis mind sellest raskest koormast vabastasid, on piiritu.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!