Täidad aga agaralt heaolu “tassi”? Mul ei ole sellist tassi. Ma olen ookean, kes ajab ennast vahetevahel vihmapiisaga sassi.
Kui me täheldame, et probleem on lapses või meie lapsel on probleem, siis loome endale seeläbi “problemaatilise lapse”.
See on oluline vaatenurga erinevus ja sellest on ääretult tähtis aru saada. Kui me muudame lihtsalt seda üht väikest “asja”: vaatenurka ning fookust; siis hakkab kõik meie ümber muutuma.
Kõigepealt, ma ise olen selles ämbris äärmiselt osav. Ma tunnen oma lapse erinevaid maske ja nii pea kui märkan, et ta on mõne neist ette pannud ja keeldub olemas “tema ise”, alustan ma iseendas peaaegu automaatselt programmiga “pean oma lapse ära lahendama”.
See tähendab, et ma võtan kasutusele igasugu meetodid ja mitte-meetodid, kontrollimustrid ja uued lähenemised ja vanad viisid ja lõpuks kohtun ikka seinaga. Ma kepslen päev otsa ringi nagu hullumeelne proovides elueest täita oma lapse “heaolu tassi” ning tuua teda tagasi tasakaalu…lihtsalt selleks, et heita õhtul voodisse pikali ning tõdeda, et kõik, mida mul tegelikult oli vaja teha, oli muuta oma fookust. Tuua fookus lapselt iseendale. Ja just täpselt selles kukkusin ma läbi. Jälle.
Sest see teadmine asub meie teadvuses tavaliselt väljaspool kättesaadavat ulatust kui meis on sisselülitunud süütunde kitsas muster. Ja süütunne on just täpselt see, mis minus koheselt põlema lööb kui märkan oma last maski taha varjuvat. Aga kui ma siis õhtul voodisse heidan, olen taas lõdvestunud avar teadvus, suur lind, kes tõuseb tiibade lehvides kõrgele labürindi kohale ja näeb avarat plaani.
Ja sel hetkel, kui mulle meenub, olen ma juba teadmises. Ma juba tean, mida teha, kuidas teha ja millal teha. Siis järgnen taas oma keha juhatusele, väga praktilisel ning otsesel moel, täielikus usalduses ning ilma kahtlusteta.
Me otsime ühendatust. Me mõlemad: mina ja minu laps. Aga ühendatus on võimalik ainult siis, kui me oleme kõigepealt ühendatud iseendaga, oma kehaga. Me ei saa ühenduda vaadates eraldatust ning püüdes seda teibi, nööri ja liimiga kuidagi kokku keevitada. Või andes hinnanguid: “Miks ta küll ometi ei võiks olla lihtsalt teistsugune?” Ei. Jätkem oma lapsed rahule. Lubagem rahul nende eest hoolt kanda. Ja loogem seda rahu ka enda sees.
Müüt, et “on vanemate ülesanne täita oma laste heaolu tasse”, on tänapäeval küllaltki laialt levinud. Heaolu tassi metafoori loobitakse muudkui ringi ning võibolla on see Sinu jaoks loogiline ning kõnetav. Mina ja “tass” oleme aga selles elus oma teed lahku löönud. On võimatu täita “ego lõputute soovide ja vajaduste tassi”. Nii enda kui lapse oma. See on põhjatu auk, mis viib nii mind kui minu last Tõelisest Heaolust üha kaugemale ja kaugemale. See jätab meid lapsevanemana viha meelevalda: “Ma teen sinu jaoks ju KÕIKE! Miks sa siis ikka veel vingud?” Lapsed ei oota ega vaja täidetud tasse. Nad vajavad ja ootavad ühendatust. Ja ühendatust luuakse läbi südame…
Midagi juhtub. Laps tõmbab ette maski või hüppab mõnele emotsiooni-rongile…
Paus.
Ainuke lahendus on tuua tähelepanu koju omaenda kehale. Lõdvestuda, hingata ja küsida kehalt, mida teha. Ühenduda iseendaga kõige praktilisemal moel, mis vähegi võimalik.
Paus.
Kui see Sul õnnestub, oled taasloonud ühenduse. Kui ühendus Iseendaga on olemas ning see on teadlik, siis hakkab see iseenesest levima.
Paus.
Keha ütleb Sulle mida teha, mida öelda ja kuidas. Rahu ja ühendus meis lubab lapsel samuti liikuda rahusse ja ühendusse temas endas. Kui ta nii valib.
Paus.
Luba aega. Ära hakka midagi eeldama. Ja endiselt, ära vii fookust lapsele või kujuteldavale probleemile, vaid hoia oma tähelepanu iseendal, oma kehal, lõdvestumisel ja lubamisel.
Luba endale ka aega ning tule enda juurde tagasi nii tihti kui vajalik, et ühendatus säiliks ka pikemaid perioode ning selle kogemine oleks üha lihtsam ja lihtsam.
Tähelepanu koju toomine ei ole ka iseenda “heaolu tassi” täitmine. Sest sa ei ole tass ja sul ei ole tassi. Sa oled rohkem nagu…ookean. Aga ookeanit ei ole vaja täita. Sul on küll võimekus, vahetevahel, kogeda ennast vihmapiisana, mis saab ookeanisse langeda ning ookeaniga üheks sulanduda. Jah. Ookeaniga on võimalik ühenduda ja sellega üheks saada. Ja olles teadlikult ookean-olemises, loome me ka lapsele võimaluse ühenduda endas ookeaniks olemise kvaliteediga: piiritu Iseendaga, loovusega, piiritute ideedega ning igavesti avarduva armastusega.
Ja on hea meeles hoida, et samamoodi nagu Sina tulid siia maailma, et õppida erinevate seisundite, voolamiste ning olemiseviiside vahel liikuma, tuli ka Sinu laps õppima seda sama. Õppima, kuidas ühenduda ookeaniga üha uuesti ja uuesti ja uuesti…Lubame talle siis kõiki olemiseviise, mida ta valib kogeda ning toome oma tähelepanu koju, iseenda juurde. Nii, et ka temast saaks ühel päeval fööniks, kes teab, kuidas kasutada armastuse leeke, mis põletavad ära kogu illusiooni temas endas, selle asemel, et uppuda püüetesse muuta kedagi teist.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!