Sisemine vabadus
Okei, kõigepealt tuleb ära öelda, et igakord kui ma kuulen sõna “vabadus”, siis minu aju teeb automaatselt sellist asja: “Vabadus, ega ta kinkudelt kerki, kasvab meis endis ja kannab me märki. C.R.Jakobson”. Aitäh armas kooliaeg. Ja kuigi härra Jakobson mõtles sellega ehk midagi muud (või mine sa tea), siis see tema tsitaat juhatab päris hästi meie tänase teema sisse.
Kui ma veel laps olin ja hingamas käisin, siis kasutasin hingamisprotsesse selleks, et triivida kehast välja astraalväljadele puhkama. Kehasse tagasi tulek ja kehas olemine oli midagi..pigem sellist, millega ma lihtsalt pidin leppima. Ühel hetkel, umbes seal kuskil hilises teisme-eas, sain aga teada, et “eee..hei, iida, see hingamise asi…see on tegelt mõeldud nii, et tuled oma energiaga ja olemusega järjest rohkem kehasse kohale ja oled oma kehast terve protsessi vältel teadlik”. Ma mäletan seda. Ma mäletan oma isiklikku vastupanu sellele mõttele. Et mis mõttes. Miks ma peaksin tahtma kehas olla ja siia veel rohkem kohale tulla? Kus see nauding siin on?
Ja ma mäletan neid esimesi hingamisi, kus ma siis otsustasin et okei, kui te nii ütlete, proovime siis… Ebamugav oli. Oli perioode, kus täielikult kehas kohal olles hingates ei suutnud ma ÜLDSE hingata. Keha ei püsinud paigal. Ebamugavus läks nii suureks, et ma pidin peast haarama ja ruumist välja jooksma. Kuigi päris selleni ma kunagi siiski ei jõudnud.
See möödus.
Ja mind hakkas üha rohkem ja rohkem kehasse kohale tulema. Minu hing hakkas maanduma. Minu vaim hakkas materialiseeruma ning minu mateeria hakkas vaimustuma. Valu ja kannastuse vahelt kadus võrdusmärk. Minu elu, elutaju, mõtteviis..see kõik hakkas muutuma. Läbi aastate sain ma järjest rohkem igal hetkel iseendaks. Ja järjest rohkem hakkas hägustuma ja kaduma piir ja eraldatus mõistetes “vaimne ning maine”. Need sulasid üheks. Üks terviklik maailm. Üks terviklik mina.
Loomulikult on mul veel kõvasti minna. Aga ma tean, et minu baasid on paigas. Ma tean, miks ma siin olen. Ma tean, kes on inimene minu jaoks: taeva ja maa kokkutooja.
Mitteduaalne tantra (Kashmiri Shaivism) sõnastab väga lihtsustuna hinge arengu teekonna, et selleks, et saada inimeseks, peame me individualiseeruma. Meie hing peab unustama kõik muu, mis ta on ja oleme ainult “see mina”. Sest vastasel juhul ei saaks mitmekesisust ja individualiseerumise värvikirevust üldse olla. Kui see on toimunud (ja kui sa oled näiteks hetkel Maal, siis see on toimunud), siis on hinge ülesanne oma ÜKS OLEMIST ja KÕIKSUS OLEMIST taas meelde tuletada. Aga seejuures mitte kaotades oma individuaalsust! Ja luues nii täiesti uue reaalsuse, tõelise avardumise. Meie ülesanne on vaimu materialiseerida ja mateeriat vaimustada.
Iga hinge sünniõigus on niisiis KÕIKSUS ja puhas püha armastus. Me hakkame seda pärandust tasapisi vastuvõtma läbi esimeste vaimsete kogemuste ning mida pühendumalt me liigume, seda rohkem meie tõeline pärandus saab läbi meie avalduda.
Need, mitteduaalsed baasid, on minusse integreerunud juba aastaid ja see töö läheb edasi. Ikka ja jälle leian ma kohti, kus kipun ka ise eraldama. Aga selle mitteduaalse baasi ning ka reaalsete praktikate osa on kaotada ära kogu “stoori/lugu” asjade tagant…et prügikast ei ole kuidagi vähem püha kui lilleõis. Et maine ei ole kuidagi vähem vaimne kui vaimne. Ja vaimne ei ole kuidagi vähem maine kui maine.
Teate seda lugu üksikule saarele sattunud mehest, kes hõikas jumala poole: “Oh jumal, saada mulle palun abi!” Jumal saatis laeva. Mees saatis aga laeva tagasi ja ütles: “Ei, ma ootan, et Jumal mind aitaks ja päästaks!” Nii saatis Jumal veel 3 x suuremaid laevu. Iga kord saatis mees laevad minema. Lõpuks mees küsis: “Jumal, miks sa oled mind maha jätnud ja mind ei aita?” Ning jumal siis vastas: “Ma olen sulle juba 3 laeva saatnud. Sa ei taha mu abi.”
Kui olla mina, siis satub vahel üsna kummalistesse suhtlus-olukordadesse. Ma üldiselt ilmselt tellin mingil tasandil omale neid olukordi, et õppida üha rohkem ja rohkem jääma süviti iseenda keskmesse. Ma küsisin täna näiteks ühelt inimeselt, et “millaga sa siin elus tegeled?” Ja mõtlesin selle all, et kas tal on mõni kirg, kutsumus, hobi, töö, kuidas ta oma päevi veedab? Ja ta vastas: “Noh, elu elamisega, kohaloluga, voos olemisega, pidutsemisega…aga sa vist tahtsid midagi maisemat teada või?” Ei, ei tahtnud. Tähendab, jah, ma ootasin võibolla veidi teistsuguseid vastuseid, kuid ma ei tahtnud teada midagi “maisemat” või “vaimsemat”, sest minu aju üldiselt ei eralda elu sellisel skaalal maiseks ja vaimseks. Seega öeldes “ma töötan autoremondilukksepana” ei kategoriseeru see minu jaoks kuidagi alaväärsemaks vastuseks. Elu on üks integreeritud tervik. Küll aga oli siin ehk väike möödarääkimine selles osas, et ma pigem tõesti tahtsin teada “mida sa teed” mitte “kuidas sa teed”. Kohalolu ja voog on nimelt “kuidas”. Ja see on lahe, sellest võib ka rääkida. Hei, ma räägin sellest ju iga päev! Sest see on oluline. Aga siit tekib minus kohe uus küsimus: “Mis on see põhjus, miks sa vastad “mida sa teed” küsimusele läbi “kuidas ma teen” prisma?
Ma ei kinnita midagi antud inimese kohta, sest meie vestlus oli üürike ning kiire. Kuid vahel kipume me vastates küsimuse sisu ignoreerima, sest meie enda sees on kuskil vältimine ja eraldamine.
Ometi, siin maailmas ei ole midagi sellist, mida vältida. Me võime valida, mis on ja mis ei ole meile ja me võime olla endaga ausad, aga seejuures ei ole vältimine vajalik. Nimelt, kui me teadlikult väldime mingeid teemasid, sõnu, süsteeme, paradigmasid… siis me tahes tahtmata mingil tasandil kardame neid. Vältima ajendab meid hirm. Kui me väldime, siis me valideerime nende mõju meile, nende eksistentsi ja me anname neile hinnangu…kuid samas ei suuda neile otsa vaadata, vastuvõtta ega vaimu sisse tuua. Me demoniseerime endas ja endast väljaspool paikku ja teemasid, mis võiksid samahästi olla ka pühad. Kui me vaid tunneksime, et see KÕIK on turvaline. Ja et see KÕIK toimub minu kasuks. See KÕIK on püha. Tee hirmust välja algab tavaliselt läbi ausa tunnistamise: “Ma kardan, ja see on okei. Nii hetkel on.” Ja alles siis saan ma sellele hirmule otsa vaadata ja seda endast läbi lasta. Ja alles siis saan ma VABAKS. Vabaks olema ükskõik kus, ükskõik millal, tegema ükskõik mida, rääkima ükskõik millest. Nii nagu ma valin või nii nagu juhatus juhatab.
Inimene, kes väldib teatud sõnu või teatud teemadel rääkimist, ei ole veel päriselt vaba. Mingil tasandil püüab ta kehast põgeneda, mateeriast põgeneda, selle asemel et vaimu mateeriasse sisse tuua, kogu oma elu holistlikult ühendada. Me kõik teeme seda ühel või teisel hetkel. Mina kindlasti.
Ainult inimene, kes on vaba, saab panna piire nii et need on efektiivsed, ning ka toimida ise piirides vabalt. Inimene, kes püüab põgeneda tunneb, et “piirid ahistavad teda” või lihtsalt ei suudagi piire luua, sest “issand, kõik peaks olema ju piiritu” ja lubab endaga teha midaiganes, öelda midaiganes ning egol möllata, piirideta, ise sisemiselt, hästi salaja, kannatades. Vabadus aga tähendab oskust ja võimekust hetkes valida. Vabadus on mängida kogu maatriksiga nii nagu vaja. Tõmmata piire, kus on vaja ja teisal neid kustutada. Toimida piirides, sisemises vabaduses või astuda neist välja. Tantsida, lähtuvalt isiklikust protsessist ja juhatusest. Ainult piiritu saab luua piire, sest ta teab, et neid tegelikult ei eksisteeri. Ainult KÕIKSUS saab luua individualiseeritust, sest ta teab, et selle baasiks ja sisuks on endiselt kõiksus.
Sellel fenomenil on tegelikult hästi palju ilminguid. Üks neist on näiteks see, et kas on austav öelda lapsele, kuidas teatrisse riidesse panna või lasta tal valida mida iganes ning süüdistada pärast tervet maailma, et nad minu last imelikult vaatasid ja halvasti ütlesid kui ta auklikes dressides kohale ilmus? Teadmatus ei tee vabaks. Vabaks teeb vaba valik. Vaba valik on informeeritud. Austav on öelda lapsele, millise riietusega inimesed tavaliselt teatris käivad ning rääkida talle erinevate inimeste erinevatest võimalikest reaktsioonidest ning alles SIIS lasta tal teha vaba, nüüd juba informeeritud, valik. Kui ta valib dressid, siis ta teab ette märkuse tegijaid mitte hinge võtta või tähele panna. Ja kui ta valib midagi muud, siis olen ma kindlustanud tema vabaduse. Ta on piirides, kuid sisemiselt vaba, ise valides oma kogemused.
Või vaatleme näiteks seda “vali oma sõnu” fenomeni. Kui sa ntks köhid, siis on turvaline öelda, et “ma olen haige”. Sa võid öelda ka “ma olen tervenemas/ma olen protsessis” vms, kuid ainult siis kui sa julged ja saad vabalt ilma hirmuta öelda ka välja et “ma olen haige”. Haige = minu energia läheb praegu peaasjalikult füüsilise keha tasakaalu reorganiseerimisele. See on okei. Ma ei eelda, et sa kannatad või et sa defineerid ennast kuidagi. Ja kui sa ka kannatad, siis on see ikkagi okei. Love you still. Jah, erinevad sõnad võivad meie süsteemile erinevalt mõjuda. Aga siis tunneta see läbi ja vali see, mis sulle meeldib ja luba sellel iga kord kui sa ütled ka oma süsteemi läbida. Sina ei ole sõnade ohver, sa ei pea nende eest ära jooksma. Ära vali sõnu lihtsalt sellepärast, et keegi teine ütles et “see sõna on halb ja see sõna on hea”. Ja tea, et SINA oled see kes sõnadele ja asjadele tähendusväljad külge haagib ja neid on võimalik sealt lahti haakida ning muuta. See ei ole alati vajalik, aga vahel on see ääretult kasulik. Jah, paljude jaoks on automaatne seos süsteemis haige = kannataja ja ohver. Ja samas kui siis inimene muudab ära lihtsalt sõna ja ütleb tasakesi, et “ma olen tervenemas”, kuid tunneb ennast samal ajal ütlemata kehvasti ja see ei ole tema tegelik reaalsus, siis on tegu pseudovaimsuse ilminguga, kus selle asemel, et ennast vastu võtta, proovime vältida.
Mul oli mõni aeg tagasi üks klient, kes eriti ei tahtnud endast rääkida ning pisendas koheselt kõike mis temaga juhtunud oli, öeldes, et “Tegelikult on kõik korras. Saab ju hakkama ja täitsa okei on.” Kui me siis sessiooni käigus liikusime sügavamatele lõdvestustasanditele, kus tema pinnapealne hingamine muutus järjest sügavamaks ja pinged kehas vabanesid, alles siis hakkas ta kontakti saama oma tegeliku võimekuse ja heaoluga. Tegeliku, ja mitte osaliselt vältiva, vabadusega.
Armas, märka neid kohti oma elus, kus soovist midagi vältida ning sisemisest "see on hea, see on halb, nii on õige, nii on vale” eraldamise mustrist, paned ennast tegelikult kunstlikult piiridesse ja valideerid illusiooni reaalsuseks. Ära karda rääkida maisest. Ära karda viriseda. Ära karda olla täiesti aus. Ära karda olla protsessis. Tegelikult, armas, ole nii bad-ass, et sa ei karda üldse mitte midagi. Eriti ära karda tunnistada, et sa mingil hetkel midagi kardad.
Me vaimustame mateeriat ja materialiseerime vaimu. Me ei eralda, me ei põgene. Me liigume duaalsuse alla, mitteduaalsuse väljadele, kus kõik on lihtsalt turvaline energia.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!