Süvaveesukelduja, kelle päike täielikult ära sõi
On aeg sukelduda. Nii ma tunnen, nii ma kogen, nii ma loon - viimasel ajal üha rohkem. On aegu inimeste eludes, kus kõnetavad vaimsed supermarketid: kõike peab kogema, kõike peab nägema, kuskil taustal hõljub “hirm jääda ilma” või “igatsus ühenduse järele”… Võetakse infokilde ja energiakilde siit ja sealt. Aga siis…tuleme me koju, istume diivanile..ja kohtume ühel hetkel ikkagi iseendaga ning vältimatu, täiesti vältimatu tõdemusega, et need vaimsed “mile-high” kogemused on mõjunud meile vaid kui testerid. Ja et saada seda “suurt kreemituubi” peame ikkagi maksma kogu hinna.
Mis on see hind? Andma iseend igapäevaselt spontaansuse meelevalda. Minema sügavuti kohe ja nüüd, rohukõrre ja lapse ja supipotiga. Ühel hetkel hakkavad meid kutsuma vaid kogemused, hetked ja inimesed, mis võimaldavad ja soodustavad meis süvitsi minekut. Tunnete lõpuni tundmist ja avarat avardumist. Me ei taha enam snippedi-snäppedi siit ja sealt, me ei taha enam kanda oma eraldumismustreid ja tekitada “vaimseid mulle”, luua “meie vs nemad” vastandumisi. Me ei taha eraldada oma elu enam rollideks: ema, naine, kolleeg, söögi valmistaja, puhkaja, terapeut… või aegadeks: tööaeg, trenniaeg, minu aeg, laste aeg, mehega-kahekesi-olemise-aeg…
Me tahame ÜHTE, integreeritud elukogemust, ühte integreeritud iseennast. Me teame, et see kutsub meid.
Meri uhub randa ajupuid ja muud põnevat tavaari. Teate küll. Merel on nii kombeks. Samamoodi uhub elu meie tähelepanusse ja kogemusse kõiki neid olukordi, kus me ennast endiselt eraldame ja mõnda “aega” või “rolli” paigutame. Ja näitab meile siis, et “näe, see ei toimi”. Vii see rämps siit rannast minema! Igakord kui ma ei kuula täpselt hetke, vaid võtan mingi “justkui sobiliku rolli”, saan ma viimasel ajal korralikult vastu näppe. Kõik ei saa vastu näppe. Vastu näppe hakkame me saame siis kui meie sisemine kutsung on juba tugev, ambitsioon suur ning võimekus avar. See on wake-up-call…ja seda äratuskella saab järjest väiksemate asjade eest. Miks? Sest on ülbe mitte täita ülesannet, mis on sulle antud, millega sa oled nõustunud ja mis on sulle jõukohane. On ülbe öelda, et “ma ei suuda seda”, kui sa tegelikult suudad. Kes oled sina, et ennast vähendada? Mis õigusega? Sina ennast ei loonud….mis õigusega sa siis Jumala loomingut vähendad? Ja miks sa arvad, et sa midagi…üldse midagi…teed üksi ja iseendast? Võimetuna ja väetina? Nagu see vägi, mis läbi sinu voolab “kuuluks sulle”….
Hingamisõhtutel kuulen tihti jagamisringis taolisi kogemusi:
”Ma oleksin võinud vanduda, et sinu käsi on minu kõhul, kuigi sa olid hoopis mu pea juures…”
“Ma olin täiesti kindel, et sa oled minu kõrval, aga su hääl tuli hoopis teisest saali otsast…”
Kui ma teeks hingamisi “üksi ja iseendast”, siis ma looks ainult eraldatust ning ei suudaks toetada mitte üht inimest. Kuidas? Eraldatus loob eraldatust. Hingamisõhtutel on minu võimekus olla juhatuses, olla rohkem, olla täielikus terviklikus võimekuses ning “teha seda koos” ja mitte iseendast…vaieldamatu, vältimatu, loomulik, ainuvõimalik… Üha enam ja enam olen integreerinud seda sama olekut, tervenemist ja terviklikkust ka kodusesse ellu, isiklikesse küsimustesse…olukordadesse, mis vajutavad minu haavu…. tulemused, kui anda kasvõi sõrmeots sellele ookeanile, on võimsad. Ja seda võimsamalt valusad on ka hetked kui valin eraldatuse, kui kaotan teadvuse ja kui leban (piltlikult öeldes) lõõtsutades põrandal ja korrutan nagu pime, et “miks ma pean seda kõike üksi tegema, seda on liiga palju!!!!”
Tagasivaadates naljakas. Kogu maailma eraldusmustri ja kõikide emade ürgkogemuse ning tervendamata sündide kvintessents. Mina. Kandmas seda rolli. Korraks.
Mida avaramaks muutub meie võimekus, mida kindlamaks meie ankurdatus Algallikas ning integreeritumaks turvatunne igal tasandil, seda sügavamalt küsivad teemad meis ja läbi meie tervendust.
Aga üha rohkem ja rohkem on neid hetki, kus keset seda valu loon ka tohutu avardumise, ruumi iseendas. Võtan vastu kutse ja võimaluse. Ei põgene känkraks.
Sest no mis seal siis ikka nii väga on. Mõne miljardi aasta pärast (kui enne midagi ei juhtu) sööb päike niiehknaa maakera ära. Mateeria valgustub. Ha! Mul on kindel plaan seda protsessi isiklikus plaanis veidi kiirendada ning lubada sisemisel päikesel ennast juba praegu täielikult üle võtta.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!