Kas jääda kokku või minna lahku?
Sain hiljuti kliendilt armsa tagasiside kirja:
“Tere!
Tahtsin veelkord AITÄH öelda meie kohtumise eest! :) Mul oli tõesti suur kasu sellest, tunnen, et miski puhastus läks tõesti veel tõhusamalt ja ausamalt käima. Olen Lõuna-Eestist koju jõudes iga jumala päev lõket teinud, hommikust õhtuni pmst :)
Mul oligi tegelikult vaja teada ja selgusele jõuda, kas ma oma praeguses suhtes oma abikaasaga lõhun ennast või kasvan. Vahel on see piir päris hägune. Aga ma sain asja selgemaks küll ja see on väga oluline asi, mis ma meie vestlusest kaasa võtsin. Ja veel üks suur ja oluline asi - mul vist oligi väga vaja kuulda, et keegi ütleks mulle, et ma olen iseennast toetav ja võtan endast lugupidavaid ja ennast toetavaid otsuseid vastu.
Igal juhul - suur tänu, meie reis läks ülimalt hästi, kõigile meeldis ja käik tasus igati ära! :)”
See küsimus, kokku või lahku, tiksub kuklas tegelikult üllatavalt paljudel paaridel. Viimasel ajal on see üks peamisi teemasi, mida teraapias klientidega vaadelnud olen. Või vähemalt tiksub see ühel osapoolel kui mitte mõlemal. Sest mingit ettekirjutust ju ei ole, et mille pealt otsustada. Vanasti oli kõik kirjas, kuskil kiriku seaduseraamatus või isegi riiklikes dokumentides. Mõni riik kirjutab tänini inimestele need rasked valikud ette. Või vähemalt meestele. Aga vabas demokraatlikus ühiskonnas? Kuidas Sa tead, et “nüüd on aeg”?
See küsimus võrsub inimestes tegelikult samast kohast, kus kohast nende suhted päriselt karile jooksevad. Kõikide suhete peamine alus-printsiib on sisuliselt selline, et inimesed, kes ootavad, et suhe oleks “õnnelikult paradiisis kuni elu lõpuni” või midagi ligilähedast, on suhtes paratamatult õnnetud ja inimesed, kes vaatlevad suhet kui “mõlemat osapoolt positiivselt muutvat ja enesearenguks ja (koos)kasvamiseks pinda loovat” asja, suudavad suhte enda kasuks tööle panna ja on üldiselt õnnelikumad.
Kohe vaatleme lähemalt. Ma olen märganud, et on olemas laias laastus viite tüüpi suhteid (väga laias laastus, sest iga suhe on tegelikult täiesti unikaalne)…
Vägivaldne ja/või parandamatute haavadega suhe. Jah, alustame kohe sellest. See ei ole alati füüsiline vägivald ja see ei ole isegi alati vaimne vägivald (kuigi tihti ka seda), kuid seda suhet iseloomustavad ka sellised usalduskriisid ja teineteise hinge löödud haavad ja traumad, et selle kokkulappimine ja päriselt koos edasi minemine vajaks väikest tüüpi imet. Siia alla kuuluvad korduvad petmised, valetamised, altvedamised, suured sõltuvused, pidev kokku-lahku, ühe poole täielik passiivsus jne. Ometi just seda seletamatut imet väga paljud inimesed ootavad, kes sellises suhtes elavad. Siin on osapoolel/pooltel kas endiselt soovunelm “paradiisisuhtest” või siis kinnitab hoopis mõni osapool endale, et see suhe “hästi palju kasvatab teda" ja ongi õige kokku jääda. Jah, kasvatab küll..ja rebib siis jälle tükkideks..ja siis kasvatab jälle kokku..ja rebib jälle tükkideks. All-in-all, sõjaseisukorras haavu ei paranda. Mõni sõda on ka pikk ja vaikiv külm sõda. Selles seisukorras ka tegelikult ja sisuliselt kasvamist ei toimu, vähemalt mitte kasvamise täies potentisaalis ja ilus. Toimub vähemalt ühe osapoole pidev re-traumatiseerimine.
Lahkukasvav/kasvanud vähem/rohkem rahumeelne suhe. Kui üks hea põhjus lahku minna on pidev või konstatnselt korduv parandamatute haavadega sõjaseisukord, kus keegi enam ei kasva, siis tegelikult saab kooskasvamine seisma jääda ka rahumeelselt. Inimesed näevad, et nende kooselu potentsiaal ongi ennast lõpuni mänginud. Üks tahab üht, teine teist. On lahku kasvatud. Võibolla on maailmavaated muutunud baasiliselt väga erinevateks ja ühist pinda on raske leida. Veedetakse üha rohkem aega lahus või nähakse ka tulevikku pigem eraldi. Mingid asjad on ennast täiesti lõpuni kerinud ja suhte osapooled näevad, et aeg on jätta hüvasti.
Kasvavad kooslused. Enamik suhteid on siiski tegelikult mõlemat osapoolt kas väga tasapisi, mõõdukalt või siis intensiivselt ja positiivselt kasvatavad kooslused. Seda juhul, kui osapooled suudavad “paradiisi ootuse” endas seljatada ning vaatlevadki oma suhet kui “just seda asja”, kus saan treenida näiteks isiklikku kohalolu oskust, väljendusoskust, kuulamisoskust…ja kus on samal ajal siiski piisavalt turvaline, et ka vanu haavu tervendada, jagada, rääkida, kogeda, koos uusi väljakutseid vastu võtta ja teineteist toetada. Sellised suhted elavad üle ka väiksemad kriisid ja möödapanekud, sest mõlemad osapooled on üldjoontes suunatud kasvamisele ja arengule. Ka siin võivad asjaolud teinekord minna päris intensiivseks või on vaja isegi väikest suhtepausi, kuid üldjoontes minnakse koos edasi, sest suhe täidab oma eesmärki: ta on mõlemale osapoolele parim kasvupinnas ja laias laastus ollakse ikkagi rahul.
Stampidesse vajunud suhe. Aktiivset kasvamist enam ei toimu. Paradiis ka ei ole, kuigi võibolla keegi seda kuskil sisimas ikkagi ootab. Lahku ka otseselt keegi ei kasva, sest keegi ei kasvagi eriti kuhugi. Vägivaldne justkui ka ei ole või kui, siis mõnevõrra passiiv-agressiivne või harjumuslikult nääklev. Selline klassikaline ei liha-ei kala ja kirge ka ei ole ja turvatunne on, kuid päris õnne mitte. Sellistel suhetel on tegelikult tohutu ärkamise ja kasvupotentsiaal kui osapooled selle vaid ära tunneksid, märkaksid ja ettevõtaksid. On tekkinud teatav mugavus-magamine ja osapooled on justkui elu tõelisele mõttele, kohalolule ja kasvamisele, käega löönud. Siiski-siiski, siin ei ole tavaliselt palju vaja, et kirg ja elujanu taas üles leida. Sellistes suhetes on tavaliselt piisavalt hoolimist ja turvatunnet, et uus arengufaas võiks lõkkele lüüa. Mõnikord piisab lihtsast küsimusest: mis see on, mida sa tõeliselt tahad, just nüüd ja just praegu? Mis see on, mida sa tõeliselt tahad oma suhtes? Ja et voila….vastustest hakkab sirguma uus kasvamine.
Koos, aga lahus suhe. Suhe, kus sisuliselt ollakse juba lahus, kuid koos elatakse näiteks “laste pärast.” Suhe, kus materiaalsete sammude tegemine lahkuminekuks tundub liiga keeruline, et seda ette võtta ja ohverdatakse pigem oma väärikus ja vabadus. Ja elu tegelik potentsiaal ja võimalused. Suhtes endas enam ei kasvata. Pigem proovitakse kasvada individuaalselt sinna maani, et lõpuks lahkuminek ikkagi materiaalselt ka ära vormistada. Kuigi teinekord seda sisemist kasvamist siiski väga ei toimu, vaid hirmud suunavad leidma vabandusi ja peitma lahendusi.
Üks seaduspära on nende kategooriate juures veel. Nimelt. Suuri kriise kipuvad inimesed oma peas tavaliselt vähendama ja väikeseid kriise paisutama. Ehk ehk üsna tihti juhtub, et inimesed, kellel on suured ja korduvad haavad (petmised, peksmised, valetamised jne), räägivad need haavad enda peas väikeseks ja jäävad kokku, samal ajal kui näiteks naised, kelle mees unustas prügiämbri välja viia räägivad suhetes tõsisest usalduskriisist. Sellisel juhul on probleemi alge tegelikult mujal kui ämbris ja osapooltel on tavaliselt isikliku kasvamise mõte meelest läinud. Oodatakse paradiisi.
Niisiis on aiapeal õõtsudes ja otsutamatuses vaeveldes endalt hea küsida mõned selged küsimused:
Kas ma ootan ja eeldan, et suhe võiks olla “õnnelikult nüüd ja igavesti” ning otsin “müstilist hingesugulast” või olen teadlik, et suhte mõte ei ole tuua mulle paradiisi, vaid mind inimesena kasvatada? (Ja kas ma tean, et selles kasvamise protsessis ongi tegelikult salaja kogemata mina-seda-küll-nüüd-välja-ei-öelnud paradiis peidus?)
Kas mõlemad suhte osapooled on (vähemalt laias laastus) panustamas ja kasvamas? Kas praegune minu isiklik kasvutempo (nb! mitte paarilise oma, vaid sinu enda oma!) rahuldab mind?
Kas minu suhtes valitseb turvaline ja usalduslik pinnas või (külm/kuum/korduv) sõjaseisukord, kus minu sisemistel haavadel ei ole võimalik terveneda?
Suhe on üks väga erakordne ja dünaamiline tants ning ühtseid nõuandeid, mis kehtiks kõigile, ei ole mitte ainult võimatu anda, vaid ka ei tohiks anda. Iga suhte üle otsustamise autoriteet peab jääma inimestele, kes on suhte osapooled. Kõik, mida saame pakkuda, on vaatenurgad ja veidi mõtteainet. Pisut tunnetus-materjali, veidi värsket lähenemist. Terapeudina olen kuulnud klientide lugusid seinast seina…ja igaüks neist on täiesti unikaalne ning igal juhul ja puhul on sisuliseks minnes ja suhet hästi lähedalt vaadates, minu nõuanne ja toetus erinev. Erinev ka sellest, mida oleksin ehk mõelnud või öelnud ilma kõiki tahke ja detaile teadmata. Aga selline, hinnangute ja ettekirjutuste vaba kuulamine, küsimine, vaatlemine ja peegeldamine võib teinekord päris palju selgust luua.
Niisiis loodan, et praegune üldvaade oli abiks, armsad…aitas ehk mõnes asjas lihtsalt selgust luua või perspektiivi muuta…. ja mõnusaid (koos)kasvamisi teile!
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!