Lõdvestumine ja lubamine on elu ja arengu kiirtee
Kuna enamikke meist on väga väikesest peale surutud (inglise keeles “push”), siis puudub lõviosal inimestest usk ja praktiline kogemus, kuidas inim-meel, inim-teadvus, inim-keha ja seeläbi ka inimese areng toimib loomulikul ja kergel viisil hoopis läbi lõdvestumise. Kui ma ütlen väikesest peale, siis ma võtan arvesse juba nii varajasi kehalisi ja energeetilisi kogemusi kui eostamisele eelnev suguühe ja lapse sünd. Kui mitmed meist voolasid läbi lõdvestunud ema, imelises ja pehmes koostöös, läbi loomuliku ekstaasi, siia ilma? Kui paljud meist on eostatud läbi lõdvestus-veel suurem avarus-lõdvestus-veel suurem nauding tüüpi seksuaalkogemuse, mitte läbi pinge-pinge-pinge…vabanemine (“release”) tüüpi ühte?
Need kogemused talletuvad nii meie füüsilises kehas kui energiakehas ja saavad hiljem läbi koduse kasvatuse ja koolikorra korralikult vunki mano. Ühiskonnas peaaegu muud ei näegi. Need kogemused talletuvad ka meie hingamise mustris ja kujundavad seda, millisel viisil me naudingut otsime, mida naudinguks üldse peame, mida usume võimalikuks. Üle 10 aastase kogemusega hingamisterapeudina võin kinnitada, et see, kuidas inimene hingab, annab mulle selgelt aimu selle kohta, kuidas ta elab, kuidas lahendab konflikte, millised on tema suhted ja siseprotsessid, automaatsed toimimismustrid.
Mul on suur õnn (kuid kindlasti mitte juhus) olnud juba lapse-eas kohtuda Algallika Hingamistöö looja Binnie Dansbyga ja hakata praktiseerima kõikidest võimalikest maailmas eksisteerivatest hingamissuundadest või tervendusmodaalsustest just seda. See on ainuke vabastava hingamise suund, mida ma tean(ja kõike ma kindlasti ei tea), kus toimub kogu protsess läbi lõdvestumise ja lubamise. Hingamine on ühtlane, lõdvestav ja lubav, omas tempos, tasapisi pehmelt avarduv. Ei ole tulesid, vilesid, õhu välja surumist, õhu kinni hoidmist, ette antud rütmi või tempot… Ei ole välist ega sisemise kontrolli või peale pandud stampi.
Ka siit edasi on mind imespetsiifiliselt juhatatud vaid nende teenäitajateni ning modaalsusteni, lausa eluviisideni, kus on aukohal just lõdvestumine ja läbi lõdvestumise vabanemine, avardumine, inspiratsiooni ja loomuliku kõikehõlmava naudinguni jõudmine. Nendes modaalsustes ja viisides, mis hõlmavad nii seda, kuidas ma toimetan hobustega kui ka laste vabaõpet kui ka biodünaamilist kraniot, kohalolu ja loomise praktikaid, kui ka minu uusimat avastust, kashmiri shaivismi, on suur roll olemas olemisel, kohalolul…ja lubamisel. Läbi lõdvestumise ja kuulamise juhatuse kuulmisel. Läbi kavatsuse keha ja protsessi juhtimisel. Ja läbi keha kuulamise liikumisel, hingamisel, veel suuremate võimalikkuste vastuvõtmisel ja kogemisel. Aukohal on ka austus. Austus iseenda ja teise inimese suhtes… ehk et midagi ei ole peale surutud, kõik on vaid välja pakutud igas hetkes ning autoriteet on ja jääb sellele, kellele kuulub parasjagu keha ja valik. See väljendub peensusteni kõigis detailides, ka kõnepruugis.
Ühiskonnas ja ka paljudes vaimsetes modaalsustes, suures osas joogas, hingamispraktikates, dieedikultuuris jms on väljakujunenud arusaam, et tuleb suruda, pushida, taksitustest üle minna, motiveerida, julgustada ja kontrollida. Go-go-go! Pane käima! Tee oma kehaga mida iganes! Sina kontrollid!
See on “mineva ja tegutseva” meesaspekti väärkasutus, domineerimine ning tundmatu ja toetava, naisaspekti mitte arvestamine. Ja see ei ole kusjuures peaaegu kunagi kinni modaalsuses endas, vaid selles, millise sisemise kvaliteediga asjale läheneme. Absoluutselt kõike on võimalik teha nii, et jääme ise iseenda autoriteediks, teeme teadlike kehaga läbiarutatud valikuid, liigume läbi lõdvestuse ja lubamise. Niisiis kui see tekst siin Sind kõnetab, kutsun Sind jääma selle juurde, mida teed, kuid loobuma seejuures dogmadest. Kutsun Sind mängima, katsetama, lõdvestuma ja oma keha käest nõu küsima selles vallas, KUIDAS teha, MIDA teha, KUI PALJU teha ja MILLAL teha. Pehme ja ühendatud koostöö. Shansid on, et keha esimene vastus enne kõike muud on veidike rohkem…lõdvestuda.
Aga okei, läheme praktiliseks…
Kui me tahame sissehingata ainult ühest ninasõõrmest siis…..mida me teeme? Surume teise kinni? Miks? Arvad sa tõesti, et see pole saavutatav lihtsalt kavatsuse, tähelepanu, kehaga suhtlemise ja protsessi lõdvestumisega? Seni kuni sa proovid kontrollida, mitte ei kuula oma keha, ehk tõesti mitte…ja siis läheb sul vaja…surumist. Usalduse ja teadmiste puudumise saab peaaegu alati surumisega asendada, kas pole. Aga võta see lihtne harjutus… võib juhtuda, et kui sa paar päeva 2-3minutit proovid, siis saad käppa. Ei pea järjestikused päevad olema, ei pea aega võtma. Kui kord käppa saad, mõistad, et issand, see on nagu jalgratta sõit, ei lähe enam iial meelest, salvestub kehamällu. Ja küsid endalt: miks ma siiani olen asjatult oma keha kontrollinud selle asemel, et temaga koostööd teha ja suhelda?
Siit edasi saab juba küsida: miks ma olen oma last kontrollinud, selle asemel, et temaga koostööd teha ja suhelda? Miks ma olen oma suhteid kontrollinud, selle asemel, et koostööd teha ja suhelda? Kõik sinu elu aspektid, alustades energiasüsteemist, kehast ja hingamisest ning lõpetades sellega, kuidas sa oma lapsi magama paned või koera jalutad, on omavahel tihedalt seotud.
Aga võtame mõne muu näite, võibolla sellise praktilisema ja igapäevasema. Ma pean ettevalmistama loengu, aga tunnen selle suhtes…vastupanu. Mis on tüüpiline ühiskonna vastus sellele? Leia motivatsioon! Õpi pingutama! Küll sa saad, tubli-tubli! Tegelikult on vaja lihtsalt ühte pisikest teadmist: iga meie vastupanu on kohal PÕHJUSEGA. Enne kui sa põhjust välja ei selgita, ei saa sa iial tegelikult otsustada, kas see põhjus sind teenib või ei teeni. Kuidas seda põhjust välja selgitada? Enamik vastupanusid on ühes või teises vormis hirm. Mida ma kardan? Ja seda võib endalt küsida 10 korda, pannes iga uue vastuse kirja…ja tehes seda läbi lõdvestumise ja endasse kuulamise. Seejärel saab hirmudele otsa vaadata ja otsustada, kas need on ratsionaalsed või mitte või kuidas ma saan ennast spetsiifiliselt toetada? Võibolla on vaja midagi muuta? Teada? Tähelepanna? Kaasa võtta?
Vastupanu saab muide lahustada siiski ka ilma põhjuse välja selgitamiseta, nii meelelisel kui füüsilisel tasandil… Minu praktikas on külluses näiteid inimestest, kes olid oma ülesannete ja tähtaegadega kimpus või tundsid vastupanu igasuguse sooritamise osas, kuid juba pärast ühte kranio või hingamise seanssi tekkis ellu kergus, loomulik minek ning varem raksusi valmistanud ülesanded ei olnud enam üldse teemaks. Lõdvestuse mõju on meeletu, kiire ja pööraselt efektiivne. Kui vastupanu päriselt lahustub, kaovad koos temaga ka hirmud ja kui meil on midagi vaja ikkagi teada, siis ilmub see meie teadvussfääri. Spetsiifilistesse “kodukasutaja” tehnikatesse ma hetkel blogis siiski ei lasku, kuid seda pinge ja vastupanu kuulamise ja lahustamise ABC’d õpetan väga tihti nii gruppides kui eraklientidele. Siit edasi saab inimene liikuda KOOS oma kehaga, KOOS kõikide oma osadega, iseennast EMPAATILISELT kuulates ja…läbi lõdvestuse! Kohalolus! Ilma hirmuta! Loomulikult. NAUTIDES!
Jaa…sest nauding, see tõeline piiritu nauding, mitte see illusoorne saavutus-välgatus või tension-release, mida vahel naudinguga sassi saab ajada, on lõdvestumise, avardumise ja lahustumise loomulik tagajärg. Täpselt nagu loovus ja inspiratsioongi. Täpselt nagu ka tõeline rõõm, kõikehõlmav tingimusteta armastus ja voolamine.
Korraks peatun veel ka lõdvestumise mõistes. Esiteks mõtlevad paljud inimesed lõdvestumise all kuskil pikali viibivat keha, mille ükski lihas ei ole töös. Teiseks tekib segadus sellega, et paljud proovivad ka lõdvestumist sooritada ehk endale peale suruda. “Ma nüüd lõdvestan oma õlad või lõdvesta see või teine kehaosa” jne. Lõdvestamine ja lõdvestuse lubamine on kaks täiesti erinevat protsessi. Samuti puudub lõdvestusel seos lihaste töös olemisega. Ennast võib liigutada või erinevaid lihaseid teadlikult kasutada nii läbi lõdvestuse kui ka läbi pinge. Kuidas sa vahet teed? Lõdvestunud liikumine on ilus. See on kohalolev ja teadvel olev tants. Selle nägemine ja tajumine tervendab. See on automaatselt vaimustav. Ja see on ääretult efektiivne, spot-on, võimas ja tulemusi loov. Sellel on mõju, sinu füüsilisele kehale, isegi ainult siis kui sa näed seda kõrvalt.
Meelelise lõdvestumisega on samamoodi. Me ei pea oma mõtteid kontrollima ja jõuga muutma, vaid hoopis jälgima, vastuvõtma ja tänama. Kuulama, kohalolus, kuid mitte neid alati tõsiselt võtma või nende põhjal toimima. Nii hajuvad nad ise…sulavad nagu tahke mesi kuumas vees. Ja teevad ruumi tõelistele mõtetele, sellistele, mis vabastavad, lõdvestavad, tervendavad ja avardavad. Iga mõte, mida sa mõtled, loob sinu kehasse mikropinge. Iga mõte, mille sa läbi avardumise ja lõdvesumise vastu võtad või mõte, mis sünnib kohalolus ja jääb kohalolusse, loob sinu kehasse veelgi enam lõdvestust ja avardumist. Kuhjuvad pinged loovad valu, haiguseid, läbipõlemist jne; lõdvestumine ja avardumine loob pingete vabastumist ja tervenemist, tegelikku arengut.
Paljude hobuste juurde tulevate klientide puhul olen täheldanud, et lõdvestunud füüsise ja meeleseisundi saavutamine lihtsalt kavatsuseta olemises ei olegi tihti eriti keeruline. Enamikele on see olnud üsna kergesti kättesaadav. Kuid nii kui mängu tuleb kavatsus, käsitleb meie treenitud aju seda automaatselt “eesmärgi” või “ootusena” ja ohhoii mis meelelised ja füüsilised pinged tulevad mängu. Oma igapäevaelus võid ennast vaikselt teetassi taga ära petta, et “tegutsed läbi lõdvestatuse” või “läbi pinge tegutsemisel on ka positiivne mõju”…kuid hobuse kõrval ei peta sa kedagi. Nii kui sa pinge mängu tood, ei tee minu ülitäpsed neljajalgsed terapeudid sinust väljagi. Ja nii kui tuled tagasi kohalollu, tõelisesse lõdvestumisse ja sealt sündivasse aususesse, inspiratsiooni ja kavatsusse, ilma pingeta, sünnib ime. Sul on ühtäkki mõju! Hobune järgneb sinu kavatsusele justkui võlutult.
Samamoodi võime kirjeldada ka fenomeni, kus ilma igasuguse pingeta, surveta, kohustuslike “õpetajateta” ja ootusteta, ei kao vabaõppe lastel iialgi sisemine inspiratsioon tegutseda, õppida, areneda. Ja ma kasutasin täiesti teadlikult sõna “inspiratsioon”, mitte motivatsioon. Inspiratsioon tekib sissehingates (in-spiration), lõdvestudes, see on sisemine (IN) protsess. Motivatsioon on seotud motiiviga, välise saavutusega. Sisemine motivatsioon ei ole midagi muud kui see, kui inimene ise endale sisekõnet hakkab pidama sellel teemal kui oluline mingi kvaliteet/saavutus/eesmärk tema jaoks on ja mida selle nimel kõik teha tuleb. Inspiratsioon lähtub alati hetkest, juhatusest ja sünnib alati seetõttu, et tegevus ise on nauditav.
Aga Iida, hiiresita koristamine ei ole ju nauditav! Oleneb kellele. Aga see saab olla täiesti neutraalne kui meie primaarne eesmärk ei ole enam koristada hiiresitta, vaid viibida kohalolus, no-matter-what-we-do. Ehk kogu reaalne tähelepanu tuleb protsessile endale. Aga Iida, ma tahaks pigem sellega üliruttu ühele poole saada! Jaa…aga seda sellepärast, et sa kardad tundeid, mida selle tegevuse kohalolus tegemine võib (aga ei pruugi) üles tuua. Tunded oma essentsis on tegelikult energia, aga mõnikord on see energia seotud mõnede blokkidega meie kehades ja hirmudega meie meeltes. Ja siis võib see tunduda ebamugav ja ebaturvaline. Aga hei, just SIIN tulevad appi need vastupanu lahustamise tehnikad, millest ma rääkisin ja ka seesama hiiresita koristamine võib ülikiirelt, aidata lahustada päris suuri blokke meis. Niisiis on iga “pushitud” tegevus, kus me endast lihtsalt üle sõidame, reaalselt käestlastud võimalus avarduda, päriselt elu ja iseenda kohta õppida ning avardada totaalselt oma lõdvestusvõimet ja kohalolu ampluaad, käest lastud võimalus õppida tegutsema läbi lõdvestatuse ja mitte läbi pinge, loomulikult ja vabalt.
Põhjuste tagamaad, miks ma tegelen just nende modaalsustega, millega ma tegelen, on niisiis palju sügavamal kui lihtsalt “ah, mulle meeldib ja sobib” juures. Siinkohal puudutasin vaid pisikest osa sellest kõigest. Kuid kõik, mida ma teen ja edasi annan, on tegelikult üks. Ja selle kõige sisu on lõdvestumine ja lubamine. Sest ainult nii saame tõelise ligipääsu oma tegelikele võimetele, piiritule olemusele, lõpututele teadmistele ja loomulikule kerguses elamisele ja arenemisele.
Lõdvestumine ja lubamine on elu ja arengu kiirtee.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!