Mediteerimine kooliprogrammi? Palun, ei.
Peaaegu igakord, kui täiskasvanud märkavad, et lapsed ja noored võiksid vallata-osata-teada midagi, mida nad veel ei tea, pakuvad täiskasvanud välja, et “seda peaks koolis õpetama”.
Olles teadlik vabaõppe, enesejuhitudõppe ja lisaks veel selles vallas, kuidas lapsed ja inimesed üldse päriselt õpivad, on see automaatne mõtteviis 21sel sajandil tegelikult sama iganenud kui arusaam, et hobused peavad elama tallis ja nende õuespidamine on loomapiinamine. Väärarusaamade ja automaatsete arvamuste aluseks on peaaegu alati vähene informeeritus. Vähese informeerituse tagab vähene huvi teatud valdkonnas või siis see inimlik piiratus, et uurid teatud valdkonnas vaid oma uskumustega kattuvaid uuringuid, raamatuid, arusaamu. Kui hobuste puhul on see selle piirini arusaadav, kus hobukauged inimesed ei kipu hobuste kohta kehtivaid seadusi koostama nagu meie väikeses vabariigis alles hiljuti juhtus, siis haridusvaldkonnas on lugu teine. Nimelt usub iga täiskasvanu, olles ise 9-12 aastat koolis käinud, et ta on haridusvaldkonnas ekspert ja mida rohkemat siin ikka teada on? Ei, me ei arva seda teadlikult, kuid see on inimeste automaatne lähtekoht. Ma ju ise käinud, lapsed käinud..ma tean! Aga tänapäeva üldhariduskool ja see, kuidas lapsed ja inimesed päriselt loomulikult õpivad ja mis on 21sel sajandil võimalik, on teineteisest sama kaugel nagu öö ja päev, mis kunagi ei kattu ja vaid kaks korda päevas korraks suud annavad.
Mul käis mõni aeg tagasi teraapias üks tore teismeline tüdruk. Ta oli veidi ebatavalise haridusteega, sest osa oma teest oli ta käinud ühes alternatiivses koolis, kus muidu anti lastele küll kamaluga õpivabadust, kuid koolijuhtide enda vaimsed veendumused millegipärast tähendasid nende jaoks seda, et lastele peab pool-kohustuslikus korras kohalolu-harjutusi “tutvustama”. Niisiis, kui rääkisime erinevatest asjadest, mis saaksid seda noort inimest toetada, küsisin temalt ka vaikuseminutite ja kohalolu harjutuste kohta. Reaktsioon oli ühene: “EI! Neid pidime tolles koolis tegema söögi alla ja söögi peale.” Noorel inimesel oli kohalolu harjutuste suhtes väljakujunenud peaaegu okserefleks. Selle karuteene tegelikku ulatust on isegi keeruline kommenteerida. Erinevalt kõrgetasemelisest matemaatikast või geograafiast, on kohalolu iga inimese tegeliku sisemise vabaduse ja õnne baaseeldus.
Samamoodi kuulan kerge kurbusega “vaimsete inimeste” või ka psühholoogide arvamusi, kuidas emotsioonide juhtimise või mediteerimise peaks lisama kooliprogrammi. Kavatsus on tore. Karuteene on suur. Koolid ja kooliprogrammid ei loodud lähtekohast: “Vaatame, kuidas inimene loomulikult õpib ja ehitame sinna peale.” Koolide ja kohustuslike programmide loomiseeldused, alusbaasid ja põhjused olid sootuks teised, sotsiaalmajanduslikud ja poliitilised, ajastukohased… aga tänapäeva kool on nagu ehe näide sellest, et “Miks me nii teeme?” “Ah, ei tea, alati on tehtud ju…”
Milline oleks Sinu enda suhe mediteerimise, kohalolu harjutuste või emotsioonide juhtimisega, kui see oleks sinu jaoks kohustuslik väljast poolt pealesunnitud tegevus, mitte vabatahtlik valik? Samamoodi on läbi aegade tapetud inimestes igaveseks lugemishuvi, spordihuvi, ajaloohuvi…rääkimata tervest poolest ühiskonnast, kellel on alateadlik vastumeelsus või lausa paaniline hirm kõige suhtes, mis puudutab numbreid. Vaadakem või disdantsõppe vanemate kogemust - kui paljud teist haarasid laste õppeprogrammi järele entusiasmi ja rõõmuga, lennult kõike osates? Aga miks sa siis ei oska? Sa ju õppisid seda koolis! Aga miks sa siis ei rõõmusta ja naudinguga ei tee? See oli ju kooliprogrammi osa! Kui ilus garneering vaikselt maha nühkida jääb alles peaaegu tühjus.
Ühtlasi on see “paneme kooliprogrammi - asi ants - tulevik helge” ehe näide sellest, kuidas meie võimekus oma teadmisi erinevatesse eluvaldkondadesse ülekanda on väga piiratud, kui me sellega teadlikult ei tegele. Täiskasvanud vaimsete inimesetena me räägime vabadusest, valikutest, oma raja kõndimisest, sisemise juhatuse kuulamisest, enese leidmisest, tegeleme isiklike koolitraumade vabastamisega…ja samal ajal saadame oma lapsi kooli ja soovime mediteerimise muuta programmi osaks. See on umbes sama kui kasvatada pooles peenras mahekartulit ja teist poolt pritsida glüfosaadiga.
Laps ei ole meie isiklik aed, kuhu võime soovi korral midaiganes istutada. Tahan, külvan kartuleid, järgmine aasta maasikaid. Ei. Laps on autonoomne ökosüsteem. Mets, mis otsustab ise milliseid seeni ja marju tema pinnases kasvab ja millal. Laps sünnib sisemiste karakteristikate, sisemise juhatuse, annete ja huvidega. Ja laps (inimene üldse) õpib loomulikult toetava ja võimaldava keskkonna toel mitte-lineaarsel viisil. Isegi inimene, kes on ise veendunud, et ta õpib lineaarsel viisil, õpib laimas plaanis endiselt mitte-lineaarsel viisil, sest looduse vastu ei saa. Viisil, mille osaks on ka kriisid, igavused, kaos, “juhus”, näiline süsteemitus ja isikliku väe ja kasvamise üles leidmine. Kogu õppimise aluseks on lapse individuaalne, aus, autente, siiras…HUVI! Huvi tekitamiseks ei pea tänapäeva maailmas enam hundirattaid viskama. Me elame infoajastul, kus kõik on kättesaadav ja lapsed nagu me isegi, on kogu aeg ühendatud terve maailmaga. Lapsevanema roll on tagada tasakaalustatud atmosfäär, märgata oma lapse küsimusi ja soove ning neid siis toetada. Inividuaalne õpivabadus ja teekond on minu silmis minu laste põhiõigus. Riik seda neile ei taga, sellest on Eesti riik (erinevalt kusjuures väga mitmetest teistest arenenud riikidest) kohati veel väga väga kaugel. Meie ministeeriumides arutatakse koduõppe karmistamise üle, räägitakse lasteaedade kohustuslikuks muutmisest ja muudest tagurlikest plaanidest. Samal ajal kui Iisrealis on demokraatlik haridus ja enesejuhitud õpe riikliku haridussüsteemi osa, USA on täidetud erinevate ja mitmekülgsete koduõppe ja vabaõppe keskustega, Iirimaal, Uus-Meremaal, Taanis ja paljudes teistes riikides on lapsevanematel täielik vabadus oma lapse hariduse üle otsustamisel….põhiseadusega kaitstult, Hollandis ehitatakse uusi demokraatlike koole, mille sisekujundus ei lähtu enam iganenud klassi-põhistest ja kohustuse-testimise ümber keerlevatest süsteemidest…jne, jne.
Läheme baasini. Läheme otse. Inimene on loomariigi osa. Me õpime elukestvalt otse keskkonnast ja teistelt inimestelt, svammi meetodil sisse imades. Lapse-eas ei ole isegi filtrit vahel. Kõik imatakse sisse. Igasugune “formaalne õppimine” omab tähendust vaid siis kui see lähtub inimese sisemisest huvist ja inspiratsioonist (märka, et ma ei ölenud hetkel motivatsioonist, vaid kasutasin sõna inspiratsioonist, siin on sisuline vahe. Motivatsioon on tulemuspõhine, inspiratsioon on protsessipõhine). Oskused ja huvid kusjuures väljenduvad erinevas vanuses, lähtudes individuaalse lapse isiklikust sisemisest õpiteekonnast. Kirjutamise-lugemise eeloskus on näiteks muuhulgas üldmotoorika. Laps ei loe? Lähme kaevame auke, ehitame onne, jookseme, mängime palli ja hüppame batuudil. Päriselt? Jah! Vabalt! Piiranguteta! Igasugune väline ootus ja ajaline surve tekitab lapses alateadlikku vastupanu või õpitud soorituspinget. Mida tugevam on vastupanu või sooritus-vajadus, seda vähem suudab laps tegelikult ka oma sisemist õpiteekonda järgida. Tekib väsimine, trots ja automaat-pinge. See ei ole talle loomulik. Teda ei usaldata. Tema sees on sisemine täpne kompass, aga ta peab vastu seisma tervele maailmatäiele täiskasvanutele, kes tema sisemist kompassi ei usalda ega teadlikult toeta.
Aga okei, jätame need “aga minu lapsele meeldib koolis” mõttekohad mõneks teiseks diskussiooniks ja tuleme tagasi algsesse teemasse. Sisemise vabaduse õpetus ei ole eriti tõsiselt-võetav välist vabadust mittevõimeldavas keskkonnas, kuhu me ise oma lapsed oleme suunanud. Kas te näiteks teadsite, et demokraatlikes koolides kahaneb igasugune koolivägivald vaid aastaga sõltuvalt piirkonnast 70-99%? Miks? Sest inimesed, kes on baasiliselt austatud ja saavad käia oma teed, kelle suhtes ei kasutata süsteemset piiramist, isikuvabaduste piiramist ja varjatud vägivalda (ära teistega räägi, istu paigal, tee nagu mina ütlen, õpi seda mida mina ette annan!), hakkavad loomulikul viisil austama ka teisi inimesi enda ümber. Sisemine vajadus vägivallaks kaob. Võidelda praeguses koolisüsteemis vägivallaga on küll tore kavatsus, aga sisult silmakirjalik ja eriti kilplaslik tegevus. Sama silmakirjalik on selles piirangute-kohustuste süsteemis õpetada lastele mediteerimist. Lihtsamalt öelduna: kui sa tahad, et riided oleks kuivad, ei tasu iga päev riietega dushi alla astuda ja hiljem nuputada, et mis imeviisil küll omada seljas kuivi riideid.
Mediteerimist, kohalolu ja emotsioonide juhtimist õpib teie laps oma kasvukeskkonnast kui ta näeb, et sellel on päriselt positiivne mõju. Ainuke viis oma lapsesse nende teemade vastu huvi süstida on ise praktiseerida, tema nähes, nii et ta näeb mõju. Ja kui ta soovib, siis temaga koos. Vastates tema küsimustele. Ja kui ta soovib, kui ta tõesti soovib, ise soovib, siis viies ta näiteks lastejooga laagrisse. Toetada tema huvi. Teine shanss tekib teisme-eas kui laps juba maadleb fookuspuuduse, ärevuse või muude sümptomitega ning pakkuda talle seda vabatahtlikus korras toena, tagada talle ligipääs ja anda talle endale vabadus katsetada.
Nii et ei, armsad. Jätkem lapsed rahule. Pakkugem võimalusi, valikaineid, ligipääsu… ja praktiseerigem ise. Aga jätkem programmid ja kohustused mängust välja. See on liiga oluline teema, millega pange panna, ausalt. (:
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!