KAKS PARALLEELMAAILMA ehk elamisest, surmast, lastest ja kodanikupalgast
Veetsin ühel kenal päeval aega noorema lapsega rannas ja juhtusime suure puidust ja roniseinaga mängulaeva kõrval liivakooke kokku ja lahti klopsima.
Tuli ema oma umbes 4-5 aastase tütrega. Tütar soovis proovida roniseinast üles ronimist. Ema: ”Ära sealt mine, sealt sa ei saa, tule siia poole.” Mõne aja pärast tuli isa, kah umbes 4-5 aastase tütrega. “Oo, Älis, mis sa arvad, kas sa siit saad üles? Tule ma toetan…” Terve ronimise aja hoidis see isa kätt oma lapse all, valmis püüdma kui tütar peaks komistama või kukkuma. Julgustas ja oli olemas. Ja tüdruk ronis. Ronis lõpuni. Ise. Ja oli nii ääretult uhke kui ta lõpuks jõudis üle paadi serva..sinna paati, kus oli küll paar rooli, kuid suurt midagi, millega ennast proovile panna. Sest see, millega ennast proovile panna oligi ju seesama ronisein.
See võib tunduda suvaline, aga seda see polnud teps mitte. Nendes kahes olukorras kajastus absoluutselt kogu ühiskondlik vastuolu. Kajastus täielikult 2 paralleelmaailma, mis meie ümber ja sees igal tasandil laineid löövad.
Esimest maailma esindas hetkel see ema. See on kõige levinum maailm nii tööelus kui koolis. Selle maailma nimi on midagi säärast: “Kogu elu keerleb saavutuse ümber. Elamine ise ei ole väärtuslik.” Kuidas me sellega kokkupuutume ja selle ära tunneme? See on näiteks tööl käimine raha pärast, mitte sellepärast, et töö ise oleks nauditav. Aga see algab palju varem ja on imbunud lugematutesse pisikestesse hetkedesse meie elus…Söö soolane ära, siis saad magusat. Kui sa oled need ülesanded ära teinud, saad telekat vaadata. Kui sa korralikult õpid, saad viie….saad ülikooli….saad tööle…saad pensionile…saad…surma? Jah. Mine roni sealt kergemast kohast sinna laeva. Ära ela. Ära katseta. Ära otsusta ise. Ära proovi. Ära pettu. Ära testi oma võimeid. Ära tunne. Ära tunne. Ära ela. Saavuta. Jõua kohale. Mängi juba ära, et me saaks koju sööma minna. Söö juba ära, et sa saaks magustoitu. Söö see magustoit juba ära, hambaid on vaja pesta. Pese nüüd, uneaeg on. Jää juba magama… Siis ma saan minna teise tuppa, istuda diivanile ja tunda kaheks sekundiks, et ka mina olen midagi saavutanud… “kannatsin ära selle päeva”. Ongi saavutatud. Surm on jälle sammuvõrra lähemal.
Kiskus morbiidseks? Aga täpselt samasugusele loogikata loogikale on ülesehitatud KÕIK preemia ja saavutuspõhised süsteemid, kasvatusmeetodid, treeningmeetodid, ühiskonna juhtimise programmid… vaatamata sellele, et psühholoogiaalased teadustööd on selle lähenemise efektiivsuse ümberlükanud ja mahalaitnud ja selgelt välja toonud, et see ei toimi. Et inimkogemuse mõte ja inim-motivatsiooni alged on kuskil hoopis mujal. Sellele vaatamata on meil terve ühiskonnatäis inimesi, kes sisuliselt igapäevaselt põgenevad elu eest kuhugi abstraktsesse “aga äkki ükskord algab aega..äkki ma ühel hetkel olen PIISAVALT TUBLI ja võin elama, tundma, katsetama, kukkuma, tõusma ja nautima hakata…vabalt. Iseenda sisetunde ja iseenda reeglite järgi.” Me kõik oleme vahel need inimesed.
Ja siis on meil teine paralleelmaailm. Mõned elavad selles maailmas vähem, teised rohkem. Mõned oskavad selle olemasolu hägusalt tajuda, kuid hirmud või õpitud mõttemustrite mõju selle järeleproovimiseks on veel liiga suured. See on see maailm, kus elatakse elamise enda pärast. Kus tööd tehakse sellepärast, et töö meeldib, kõnetab, inspireerib, kannab ja annab..kus teisiti ei saa! See on austava ja toetava vanemluse maailm. Maailm, kus lapsi ei kasvatata, vaid nendega suheldakse. See on vabaõppe maailm. Maailm, mis toetub pädevatele pika-ajalistele teadusuuringutele nii psühholoogia, antropoloogia kui evolutsiooni vallas ja samas toetub südametarkusele, sisemisele usaldusele ning talupojamõistusele. See on maailm, kus me ei motiveeri, vaid igaüks leiab ise enda sees oma inspiratsiooni ja tee. See on maailm, kus õppimine on elu LAHUTAMATU osa, mis toimub igas mikrosekundis loomulikult ning mida ei pea ponnistama, eraldama, süstematiseerima või hindama. See on maailm, kus õpitakse õppimise enda pärast, elatakse elamise enda pärast ja tuntakse tundmise pärast. See on maailm, kus mänguväljaku ronimissein on mõeldud ronimiseks, katsetamiseks, kukkumiseks, kogemiseks, naermiseks… ja vaid viiendajärgulisena on see mõeldud nagu muuseas ka üles laeva saamiseks. See on maailm, kus võib teha vigu ja võib julgelt tunda kõiki tundeid. Selles maailmas on kogu elu ja õnn SIIN JA PRAEGU JA KOHE.
Need paralleelmaailmad põrkuvad inimeste sees ja inimeste vahel. Süsteemide sees ja süsteemide vahel. Vaimses võtmes me räägime elamisest egos või elamisest südames ja tões, kooskõlas loodusega ja sellega, kelleks me oleme loodud.
Samale vastuolule, muide, võib taandada ka kõik vaidlused kodanikupalga ümber. Need, kes elavad saavutuste nimel ja käivad tööl, et teenida raha, leiavad automaatselt, et kui neil oleks raha niisama võtta, siis nad ei teeks üldse mitte midagi ja et “inimene on üks laisk loom”. Paraku ei räägi nad aga tegelikust inimolemusest, vaid sissetreenitud stambist iseendas. Sest keegi kunagi..kauges lapsepõlves…ütles neile inimestele, et “ära roni siit, sa ei saa, mine sealt, sealt on lihtsam kohale jõuda…” Aga isegi nendel inimestel hakkaks ühel hetkel igav. JA sisemine tunne selle kohta, et “ma tahan midagi teha..appi, iseenda pärast!!! Tegemise enda pärast!!!!” hakkaks ühel hetkel kriipima. Selle protsessi nimi on vabaõppes “deschooling”ja sellele on isegi ajaline kestvus välja arvutatud ehk kui palju võtab aega, et süsteemist sinna treenitud “mitte-midagi-ei-taha-teha-ilma-präänikuta” jälle välja uhtuda. Ja siis on teine grupp inimesi, kes nii ehk naa teeb seda, mida teeks ka ilma rahata. Kes elab, sest elamine ise on nende jaoks väärtuslik. Ja siis on suur grupp inimesi, kes töötab raha pärast, aga tunneb ja teab kuskil sees, mida nad tegelikult teha tahaks või veel ei tea, aga teab, et see “miski” on olemas, kui saaks vaid vabalt katsetada, korraks aega ja ruumi võtta iseendale. Seda aega ja ruumi, mida juba päris väikeses eas heatahtlike ja liig-agarate saavutusmaailmas elavate täiskasvanute poolt piirama hakati. “Näe, vaata armas, see klots käib siit august sisse, mitte sellest, kust sina proovid…”
…kui saaks vaid korraks proovida roniseinast ise üles ronida, nii et keegi hoiab kätt all.
Kui saaks vaid korraks elada.
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!