Minu hoolekande sfäär
Millal sa endale viimati meenutasid, et oled siin Maakeral ajutine külaline? Ajutine külaline, kellele on antud hoolekandja roll. Nagu saarevaht, kes hoolib ja hoolitseb saare eest nii hästi kui oskab, hoiab eemal kõik selle, mis soovib rikkuda, vastutab ja võtab vastu vajalikke otsuseid, kuid… ei oma.
Hoolekandja, mitte omanik. Millal sa viimati meenutasid endale, et kõik, mis on näiliselt “sinu” ei kuulu tegelikult sulle? See arvuti, see telefon, see peenar, need taimed, see köögilaud, see maja, see maatükk, see raha, see koer, see hobune, see kass, see mees, see laps…
Mitte ükski neist ei kuulu sulle. Nad on sinu elus, sinuga koos, sa oled nende koostööpartner ja hoolekandja. Mõned neist on antud kui kingitused sinu hoole alla. Asjade puhul on meil vastutasuks võimalus neid kasutada, kuid nende tegelik eesmärk meie elus on võimalus õppida iseenda kohta. Justkui arenemise toetus-struktuur. Ma olen “oma laua” tänulik kasutaja. Seniks-kuniks. Tuleb uus. Ja kui mõni asi kukub kildudeks, varastatakse või rikneb, siis… ei ole ma midagi kaotanud. See raha, mille trahvi saades ära maksin, ei kuulunudki mulle. See polnud “minu raha”. Mis aga oli minu? Kogemus, tunded, otsused, areng. Siin on keskkond…toetamas mind…uuele arusaamale, mõistmisele, kujundamas Mind. Inimesena. Hingena.
Kuid ka looduskeskkond ei kuulu meile, isegi mitte need seemned, mis sa poest ostsid, et maha külvata… Nende üle on meil veel vähem voli. Me võime hoida neid sobival temperatuuril, niiskusastmel, külvata, kasta… Kuid nende taimeks sirgumise eest me ei vastuta. See muld, see maapind, see vesi, see päike…see ei kuulu meile. Ka see taim ei kuulu meile. Ja kui siis lind selle maasika ära sööb või uss selle lehtkapsa auguliseks järab, siis ei võtnud see lind ega uss midagi, mis on meie, vaid võttis selle, mis oligi talle.. Et toita teda. Siis me teame, et see oligi tema jaoks. Jah. Ja kui meile see ei meeldi, siis oli see ka meie jaoks…meie ego vähendamise ja vaimse kasvamise jaoks. Üleni, täielikult, meile kujundatud kogemus, kogu looduse ja loodu armastusega. Tuletamas meile meelde, et me ei ole omanikud…vaid hoolekandjad.
Ka lapsed ja loomad ei kuulu meile. “Minu laps” või “minu koer” on tegelikult väga eksklik väljendusviis. See viib meid alateadlikule lähtekohale, et “teen temaga, mis tahan” ja annab õiguse kontrollida, kehtestada reegleid, forseerida, sundida, ilma jätta, “kujundada”. Ja nii me hakkamegi suhtlemise asemel kasvatama ning vastutamise asemel hülgama.
Aga hea hoolekandja nii ei tee. Hea hoolekandja ei püüagi omada, kuid vaatab ja näeb kogu aeg, mida on vaja ja kuidas saab toetada. Hea hoolekandja ei hülga oma loomi ja lapsi ka liiga suurde vastutusse, millega nad veel toime ei tule, kuid hoiab kogu aeg kuklas teise elusolendi, valgusolendi, kehastunud hinge, vaba tahte ja valiku printsiipi ning TEAB, et teine on juhatatud tema enda sisemise tarkuse poolt.
Kui ma tean, et olen hoolekandja, mitte omanik, on mul kordades vähem stressi. Kõik, mis tundus varem kui koorem, on ühtäkki kui kingitus. Kuigi tegelikult ei ole see ei üks ega teine, vaid toetus-struktuur ja arengupotentsiaal. Näha kõike, mis on minu elus kui ajutist kingitust, mille väärtus ilmneb südame säras ja väärtustavas sisetundes, mitte tema omamises, on samuti minu arengupotentsiaal. Sest lõpptulemuste eest ma ei vastuta. Ma saan lihtsalt anda igal hetkel endast parima ja teha nende vahenditega ning teadmistega, mis mulle on antud, nii hästi kui oskan. Ja kui see mind ei rahulda, saan kas a) küsida/luua vahendeid, teadmisi, energiat, võimekust juurde või b) vähendada seda asjade/loomade kogust, kelle/mille eest ma valin hoolt kanda ja koostööd teha. Ja siis kannab nende loomade/asjade eest hoolt keegi teine…ja struktuur organiseerib ennast ümber. Sest lõppkokkuvõttes on see kõik siin lihtsalt selleks, et toimuks minu kui inimese, kui hinge, areng. Mina ise olengi see “produkt”, mida ma kujundan, kasvatan, arendan, ehitan, loon…
Sest ühel hetkel ma suren. Minu keha sureb. Aga see, mida ma olen kujundanud, kasvatanud, arendanud, ehitanud, loonud…ehk Mina Ise…elab edasi. Kuid koos sellega, et maha (maha ehk planeet Maa peale) jääb keha…jääb maha (planeet Maa peale) ka kõik muu, mille eest mul oma elu ajal oli au hoolt kanda, mis minu käe alla ja südame sfääri oli usaldatud. Saarel on uus saarevaht. Ja seda teades, võin lasta lahti juba praegu. Ja igal hetkel lihtsalt näha.. mis on parim. Igale asjale, keskkonnale, loomale ja lapsele… usaldades seejuures ka iga olendi ning eseme enda sisemist tarkust ning kogu terviku suuremat plaani. Olles kohal. Hoolides, hooldades, vastutades, valides, ühendudes ja märgates. Saarevaht.
-iidala
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!