Valguskiirusel liikumine on võimalik vaid ajatus olekus
Mul puudub igasugune sisemine vajadus selgitada minus või maakeral toimuvat. Aga ma saan aru, et see on rekalibreermine. Minus. Miski ei ole enam endine. Minus. Iga hetkega on kõik uus. Asjad, mida vastu võtsin eile ja soovisin teiega jagada, ei oma minu jaoks täna enam tähendust.
Ma vaatasin eile star-warsi “Solo’t”. See oli nii õige asi, mida teha. Sest täna ma saan aru. Ma olen liikumas valguskiirusel. Peadpööritaval kiirusel. Käisin sisekosmoses ringi uitamas, aga seal oli kõik rekalibreerimises…. silmi avades sõitis pilt silme ees keskelt pooleks ja siis jälle kokku. Tundub nagu kõik püüaksid kuidagi ellu jääda…. haarates selgitustest…kas siis enda omadest, teadlaste omadest, teiste omadest… Millestki kinni haaramine võib olla turvaline, kuid oled sa kindel, täiesti kindel…et see ei vähenda sinu liikumiskiirust ja ei takista sinu sõitu?
Muide, nädala fookus on selle kirjatükkide seeria nimi mitte seetõttu, et peaks nädal aega (see kõlab hetkel nagu…sajand) hoidma ühte ja sama fookust, vaid seetõttu, et ma kirjutan seda kord nädalas. Lihtsalt, et siin segadust ei oleks.
Ja nüüd jõuamegi teemasse. Me võtsime eile koos mehega vastu otsuse, et tänasest alates me lubame endal teha asju ilma klauslita “mul pole selleks aega” või “äkki ma ei jõua valmis” või “ma pean kiirustama”. Me otsustasime lihtsalt teha ja jõuame iga asjaga sinna maani, kuhu parasjagu jõuame ja teeme just seda, mida valime parasjagu teha. Aga täiesti sisuliselt aega võttes…olles selles tegevuses ajatult. Ma alustasin juba hommikul…mõtlesin üles tõusta, aga siis..lubasin endal magada.
Miks ma sellest räägin? Sest see on kvalitatiivne ellusuhtumise ja elamise muutus. Me liigume küsimuse juurest “miks me elame” edasi küsimusse “kuidas me elame”. Ja läbi selle saab ise-enesest vastatud ka see “miks”.
Ma olen täheldanud, et mida suurem on minu sisemine liikumise kiirus, seda vähem liigun ma väliselt. Magan, mediteerin, olen siruli, imetlen kuuseokast… Sest süsteemi rekalibreerimine vajab hästi…palju….lõdvestumist. Ja puhkust. Sest kui sa kihutad kosmoselaevas läbi galaktikate, siis sa istud seal laevas ju tegelikult paigal. Ja ühel hetkel jõuad sa kohale. Uuele planeedile…uuele tasandile. Maandumine on kas sujuv ja järkjärguline või siis koged järsku energia täielikku maandumist. Ja siis..siis on aeg sellel uuel tasandil hakata tasapisi ringi uurima…et kuhu ma siis nüüd olen maandunud ja mis siin võimalik on…. ja hakata jälle ja taas tegutsema väliselt.
Nii et kui te olete nagu mina ja avastate, et teie sisekosmos on remondis ja te ise asute kosmoselaevas, mis liigub valguskiirusel, siis soovitan teile Berliini Filharmoonikuid, kes koroona ajal kuuks ajaks avasid oma digitaalse kontsertsaali kõigile tasuta. Ma olen täielikus lummas. https://www.digitalconcerthall.com
Ja kui te ei ole nagu mina ja olete täiesti kindlad, et viibite mõnel tasandil, jalad maas, siis soovitan luua endale pehmeid struktuure, mis aitavad seal välise uurimise ja loomisega tegeleda. Näiteks kirjutada hommikul üles asjad, millele soovite sel päeval tähelepanu tuua..millega tegeleda… ja siis selle raames võtta asja dünaamiliselt. See aitab ka neid lapsi, keda koolisüsteem on seni dikteerinud ja kellele enesejuhtimine on võõras maa. <3
IIDALA ehk Iida-Leena Materasu on professionaalne ning mitteduaalset vaadet kandev terapeut, sõnavõlur, nõustaja, ema, naine ja inimene. Ta juhendab igapäevaselt nii gruppe (kursused, hingamisgrupid, vaikusematkad) kui ka erakliente nii Eestis, Iirimaal kui rahvusvaheliselt. Kuula kodulehelt iidala tasuta meditatsioone või uuri erinevate sündmuste ja kursuste kohta. Konsultatsioonideks, Vaikusematkadeks, Algallika Hingamisteraapiaks või Biodünaamiliseks Kraniosakraalteraapiaks ÜHENDU SIIN!
